Raske on kirjeldada eufooriat, mis pärast 42 päeva ookeanil seilamist maad nähes valdab. Värske toit, poed, restoranid, pesumaja – neist olime pikalt-pikalt unistanud. Vaevalt suutsime oma käristust tagasi hoida. Kui olime veendunud, et ankur ilusti peab, pumpasime kummipaadi täis ja läksime maale. Ees ootasid Markii saared. 

Ja siis saime aru, kui metsikusse kohta olime jõudnud. Siin ei ole klassikalises mõttes ühtegi sadamat. Kõikjal tuleb ankurdada. Nii ei ole ka ootuspäraseid sadamateenuseid – vesi ei voola voolikust, elekter ei tule pistikust ning dušš ei oota kaldal. Mõnes ankrukohas saab magevett, teises on pood ja kolmandas internetiühendus, kuid kunagi pole kõik kolm korraga. 

Pärast kuute nädalat merel ankurdasime Nuku Hival, Taiohae lahes. Taiohae laht on purjetajate seas populaarne paik. Kummipaatidele mõeldud sadamasilda kutsutakse küll purjetajate foorumites “national disgrace”, aga pärast pikka ookeanisõitu sobib kõik. Sadamas tervitas meid Kevin – ameeriklane, kes kunagi meile sarnaselt sinna purjetas, leidis aga armastuse ning nüüd peab Nuku Hiva Yacht Service’t.  Tema abiga saime kohalikult külamehelt keevitusega abi ning ära pestud kuue nädala pesu. Kusjuures masinatäis koos katuse all kuivatamisega maksis ca 20€. Kuivatamine võttis kõrge õhuniiskuse tõttu küll kolm päeva ja vist päris kuivaks ei saanudki.

Nuku Hival külastasime lisaks Taiohaele ka kõrvallahte Daniels Bay-d. Seda kahel põhjusel – sealt saab alguse ilus matkarada Vaipo koseni, mis on Polüneesia kõrgeim (350m). Teisalt on see veemagestajata purjetajatele üks kahest kohast saarel, kust saab joodavat magevett. Matka alustasime ühel varahommikul enne põrgukuumuse saabumist. Õhuniiskus ja temperatuur olid Markiidel niivõrd kõrged, et ainuüksi arvuti taga trükkimisest hakkas keha higistama. Kusjuures, ametlikult on neil siin talv. Enne matkale asumist saime kohaliku käest kaks hoiatust – matka esimesel poolel on palju palmipuid ja tuleb jälgida, et kookospähel pähe ei kuku. Teisena hoiatati langevate kivide eest kose juures kuna mitu päeva oli just sadanud. Matk oli mitmekülgne ja ahhetama panev. Jalad said korralikult märjaks ja mudaseks, sest mitu korda tuli ületada jõge. Kose juures sai võetud üks korralik mudavann. Tavapäraselt on seal vesi selgem, aga vihm oli kõik muda üles keerutanud.

Igapäevased olmehinnad on kogu saarestikus isegi Eestist tulijale üsna soolased. Seda põhjusel, et pea kõik tuleb saarele importida. Kohalikust kraamist leidub külluslikult mangosid, kookost, pomelot, banaani, värsket tuunat (4€/kg) ning prantslastele kombekohaselt küpsetatakse ka saia. Suuremaid saari külastab kord nädalas varustuslaev Tahitilt. See toob nii kütuse, turisti kui ka muna. Rest mune (30tk) maksis 21€, kilo viinamarju 15€, 0.33l purk õlu 4€, pudel veini (ja mitte head) maksis 20-45€. Kartuliga võis suures pildis arvestada nii, et kahe eest maksid euro. Värske kraam (nii vähe kui seda oli), sai otsa kas sama päeva õhtuks või järgmise päeva hommikuks. Oma esimesed tomatid saime rohelistena Ua Pou saarelt 44 päeva hiljem kui ookeanil oma viimase nahka pistsime. Magevee toomine pardale aga tähendas oma väikse kummipaadiga 5l kankudes 100l kaupa toomist. Pardal kasutame magevett ca 10l päevas – 4l joomiseks, ülejäänu toidutegemiseks ning nõude ja enda loputamiseks pärast mereveepesu. 

Saarestiku suursponsor oleks justkui Toyota, sest 90% autodest on kastiga Hiluxid. Kusjuures üsna uued ja väga korrektselt läikivad. Olenemata sellest, et kaste on palju, siis nii nagu Eestimaa väikesaartel neis aegajalt ikka sõidetakse, siis siin on see keelatud. Oluline on aga mainida, et mööda teid saarte kõikidesse küladesse ei saa. Tihti avanes vaatepilt, kus hüti kõrval katuse all olid kõrvuti väike mootorpaat ja auto – kuhu ei saa ühega, saab teisega. Samas, peab ütlema, et vaatamata sellele, et Prantsuse polüneeslased on läbi ajaloo tuntud kui mererahvas ja eriti oma looduslike navigeerimisoskuste poolest, oli kohalik pilt üsna merekauge. Jah, oli kalamehi. Kooli kehalise kasvatuse tunde tundus sisustavat sõudmine. Aga mitte ühtegi kohalikku purje – ei väikest, ega suurt. Ja samas – millised looduslikud tingimused!

Nuku Hivalt seilasime edasi Fatu Hivale. Seal elas kunagi koos oma naisega Norra antropoloog ning seikeja Thor Heyerdhal. Ta triiv-seilas 1947 aatal Kon-Tiki parvel Lõuna-Ameerikast Prantsuse polüneesiasse, Raroia atollile. Tema seiklused on meid mõlemat läbi elu inspireerinud. Fatu Hiva ankrupaik oli seni meie vaieldamatult ilusaim ja imposantseim. Hanavave külas matkasime taas koseni, kus seekord saime päriselt üle kaheksa nädala ühe korraliku magevee vanni. Vann oli muidugi hingematvasse ilusse maetud. Käisime ka teiste purjetajatega ühe kohaliku pere juures õhtust söömas, kust pakiti toit kaasa ka veel järgmiseks päevaks. Kohalike (külalis)lahkus oli üldse piiritu. Mangot ja pomelot sai küsides kõigilt rohkem kui soovid. Fatu Hival leidsime mehe, kes meile matšeetega kookospähkli metsa all lahti tegi. Hiva Oal mehe, kes meile kala tõi. Ua Poul mehe, kes suvikõrvitsaid ja kurke kasvatas ning meilegi mõne müüs. Enamus suhtlust toimub prantsuse-inglise ja kehakeele segus. Kõik teretavad teineteist ja naeratavad teineteisele. On tunne, et oled hoitud.

Järgmine peatuspaik oli meie jaoks Hiva Oal, Hanaiapa külas – ilusaimas, kus Markii saarestikus viibisime. Seal polnud poodi, pangaautomaati ega miskitmuud linna moodi, kuid see oli värvikirevas õieehteis. Üheks päevaks rentisime kohalikult perelt auto ning sõitsime saare pealinna Atuonasse. Saarel veetsid märkimisväärse osa oma elust ka maalikunstnik Paul Gaugin, kes kusjuures väidetavalt aitas ka Panama kanalit ehitada ning Belgia muusik Jacques Brel, kes sarnaselt meile saabus saarele purjekal. Neile on pealinnas pühendatud väike majamuuseum ning mõlemad puhkavad saarel oma viimset und. Polüneesias on väga levinud ka Tikid – pool mehe, pool jumala sarnased kivikujud. Kõige varasemad neist on pärit 13 sajandist. Neil on spirituaalne ja müstiline tähendus. Külastasime neist mitmeid, kuid meeldejäävaim ilmselt õnnelik tiki, kes naeratas. Tavapäraselt nad kõik tõsised ja mõjuvad aukartust äratavalt. 

Saarestikule pani meie jaoks punkti Ua Pou. Seda kirjeldab päikse poolt ära kõrvetatud kuivus – justkui siili okkaline maastik. Meile tähendas Ua Pou natuke rohkem nö kodus olemist ja paaditöid enne järjekordset ülesõitu. Igapäevaseks lemmikuks kujunes üllatavalt ühes armsas kohvikus vaniljejäätis ja espresso. 

Markii saarestikku jääb hinges kirjeldama tunne, et sõnadest ei piisa. Piltidest ei piisa. Videodest ei piisa. Sealne loodus oli oma mitmekihilisuses, tonaalsuses ning puutumatuses ikka niivõrd võimas, et lahkumine oli päriselt kurb. Tekkis ühe peatüki sulgemise tunne. Tunne, et ei tea, kas kunagi veel leiab tagasitee sinna muinasjutumaailma.

Panama ühendas meie jaoks kaks ookeani. Ühelt poolt Atland, mille lainetel sai maitsta nii Prantsuse Guajaana džunglihõngu segatuna Amazonase jõgikonnaga kui ka Kariibimere saarte võnkeid. Teiselt poolt – suur sinine Vaikne ookean. Ühenduslüliks Panama kanal.

Saabusime Panamasse ööpimeduses, kus sai maha peetud korralik “tankeri tango” ehk läbi manööverdatud kõikide nende mürakate kaubalaevade vahelt, kes parasjagu reidil oma kanali läbimise järjekorda ootasid. Siin näitab üleilmne kapitalism oma kõige koledamat nägu. Hind selle eest, et nad ümber Lõuna-Ameerika ei pea sõitma, on krõbe – kuni 300 000 dollarit. Olime nädalasest sõidust väsinud ja sildusime Shelter Bay sadamas esimesele vabale kohale. Shelter Bay nimi muideks tuleb sellest, et see on paik, kuhu varjuda orkaani hooaja eest. Nimelt sinnani see kreisisus ei jõua. Hommikul tervitas meid kohalik sadamakapten, kes oli pärit hoopis Uruguaist, kuid armus siin oma töösse ja jäi paikseks. Armastust oma töö vastu õhkus temast igapäevaselt hommikust õhtuni. Ta lõi sadamas miljöö, mis pani iga paadi ja inimese sadamas tundma nagu kodus. Siinkohal kiidame ka oma sadamakaptenit Laurit Lennusadamas, kes täpselt sama väärikalt hoolitseb nii omade kui külaliste eest.

Veetsime seal mitu nädalat, oodates oma järjekorda kanalisse pääsemiseks. Nii pikk aeg annab võimaluse ka inimesi tunda saama. Meie esimene ja kõige usaldusväärsem kohalik kontakt oli meie kanali agent Roy. Nimelt on kanalit oluliselt mugavam läbida kui kõik bürokraatilised toimetused teeb inimene, kes on selles tegija. Lisaks annab agendi kasutamine võimaluse tasuda kanali eest ülekandega, mis tähendab, et ei pea kõrge kuritegeliku indeksiga linna pealt erinevatest pangaautomaatidest taksoga sularaha kokku ajama. Olime temaga ühendust võtnud juba nädalad varem ning tema kiire ja professionaalne suhtumine andis hea kindlustunde – kaikohad sadamates broneeritud, sisse-ja väljakirjutused riiki tehtud, kanali läbimisaeg fikseeritud, paadi mõõtmine korraldatud, parimad restoranid ja vaatamisväärsused soovitatud jne. Nagu ta ise ütles “I am the best agent in Panama!”

Kõikide ookeani ületuseks vajalike paaditoimetuste kõrvalt jäi sel korral sadamas aega ka tutvuda paadinaabritega. Ühel pool noorpaar, kes oli just jäänud beebiootele ning panid parasjagu oma purjekat müüki. Teisel pool üksinda seilav endisest lennukipiloodist vanem mees, kellel siht jõuda Uruguaisse, kusjuures marsruudiks Kariibid, Assoorid, Portugal, Kanaarid, Roheneemesaared jne, sest nii on ilmasüsteemid hõlpsamad – toetavad tuuled ja hoovused. Ta putitas parasjagu igapäevaselt oma mootorit. Ta hääl oli vaikne ja malbe ning ta nautis igal õhtupoolikul pimeduse saabudes paadi kokpitis üht jointi. Justkui istudes verandal, et nautida seda mahedamat õhku. Oli tunda, et tal on aega – paat oli kasvanud ääreni karpidesse ning ta kõnnak ja olemus olid täis rahu. Ja siis üks teine mees, kes elas paadis kuivdokil. Tuli välja, et ka tema on endine erapiloot – sõidutanud Lähis-Idas printse ja oligarhe, kellest üks oli talle andnud ka oma paadi, sest ei vajanud seda enam. Varasem kokkupuude mehel paatidega puudus – nüüd ta seda siis seal putitas. Iganädalastel muusika laupäevadel oli ta aga alati kohal oma kitarriga.

Kanali läbimiseks on vajalik ka paadi mõõdistamine ja kontroll. Protsessiks tuleb pardale mõõtja –  korrektne keskealisest mehest ametnik, paberite, kaustikute, raadiosaatja ja helkurvestiga. Kuna meie paat oli eelmise omanikuga kanali  läbinud ja seetõttu olemas ka “Ship identification number”, siis täpsustati vaid meie spetsifiilisi soove ja muutusi paadi juures. See omakorda tähendas, et aega jäi justkui üle ja suurem osa küsimustest mõõtja poolt oli suunatud meie naissoost madrusele, kellel juuksed plaatinablondid. Ilmselt kõige heledamad, mida kohalikud üldse näinud. “Are you a movie star?” “You look like Dolly” “Would you like to come to dance with me?” “Come sit next to me.” Ehk rohkem “mõõdistati” teda kui meie paati. 

Kanali läbimist alustasime ühel varahommikul poole nelja ajal. Iga detail on bürokraatia tipptasemini läbi mõeldud ja raha küsitakse samuti igal sammul. Läbimiseks peab pardal olema neli otsade eest vastutavat inimest, kapten ja kohalik advisor. Kuna olime parasjagu kolmekesi, siis tulid meile otsade peale appi eelpool mainitud endised piloodid. Kui inimesi ise ei leia, on võimalik ka palgata ”professionaalsed” otsatüübi, kelle eest peab tasuma 125 dollarit/inimene, kuid kes ei pruugi olla üldsegi mitte osavad. Samamoodi on vajalik rentida suured vendrid ja neli teatud pikkuse ja jämedusega otsa. 

Advisor tuleb ja lahkub pardalt teise paadiga. Roy oli meile sõnad peale lugenud, et tema eest tuleb hästi hoolt kanda. Tal peab olema kindlasti kinnise korgiga pudelivesi. Talle tuleb pakkuda teed ja kohvi ning süüa. Kui süüa ei paku, on tal õigus tellida see endale paati ning selle kohale toomine maksab jällegi sadu dollareid. Meie advisor oli noor – nii vanuselt kui ka oma ametis, temast kiirgus ebakindlust ning ta oli väga valiv. Pakkudes talle erinevaid variante jookideks, saime vaid vastuseks “I will tell you what I want and when!” Olgu. Kui olime juba pool päeva kanalit läbinud, siis uuris ta, et kas meie tiigipuust pinkidele oleks võimalik ka padjad saada, sest ”noh, istuda on ju ebamugav.” Padjad olid meil aga parasjagu seotud päiksepaneelide kaitseks, sest lüüsides visatakse kõrgelt raskusega otsad, mis võivad lõhkuda kergesti purunevaid paikasid. Andsime talle siis väikse padja, mis tavaliselt hoopis meie päid hoiab. Oma põhiülesandega – lüüsides kapteni juhendamine – aga ta väga hakkama ei saanud. Ta instruktsioonid olid segased ja mitmeti mõistetavad, mis viisid isegi korra ebameeldiva füüsilise kontaktini, ühe vendri lõhkumiseni ning ühe reelinguposti kõveraks minemiseni. Ühes lüüsis otsustas ta meie seotud sõlmesid paranda. Küll aga kahjuks valeks ning pidime ta töö ikka ise üle tegema.

Suures pildis oli kanali läbimine ikkagi põnev ja erakordne kogemus. Kanal koosneb kolmest lüüsikompleksist, mida ühendab merepinnast 26m kõrgemal suur Gatuni tehisjärv. Mõlemi ookeani veetase on sama, kuid lüüse on vaja, et tõsta paat järveni ja siis uuesti alla. Esimeste lüüside läbimiseks olime seotud parve kahe teise purjekaga, kuid kahes viimases olime poordis ühel kanali tuuripraamil. Jah, kanali saab läbida ka ekskursioonina ning lüüside juurde on ehitatud ka turismikeskused, kus sadu inimesi ostab pileti, et jälgida paatide läbimist. Praam oli täis Ameerika pensionielaisi kruiisituriste, kes läbisegi pommitasid meid sadade küsimustega. Kust tuleme? Kuhu läheme? Kas tõesti olete kogu tee purjetanud? Kui kaua olete seilanud? Kus see Eesti ikkagi asub? Olime järjekordne vaatamisväärsus nende suurel kruiisil. Irooniline oli ka see, et noormehed, kes praamil töötasid ja pidid meie otsad vastu võtma, ei saanud kordagi scrollimise kõrvalt õigeaegselt tööpostile, mistõttu tegid nende töö ära samad turistid. See oli neile paras väljakutse, kuna põlvedes polnud nõtkust kummardamiseks ja käedki ei tahtnud enam koostööd teha. Saime aga üheskoos alati hakkama!

Pärast 16 tundi kanalit jõudsime Panama City pilvelõhkujate kõrval olevasse sadamas. Ootamatult kostis paadisillalt aga puhtas eesti keeles “No tere, maailmarändurid!” Olime ehmunud – esmalt tundus, et kanali läbimise tähistamiseks võetud pits rummi on peast täitsa segi ajanud.  Ent varsti saime aru, et tegemist on meile tuttavate eestlastega, kes töötavad ühel teadusjahil, mis parasjagu just samas sadamas pesitsemas. Ühel laupäeval kostitasid nad meid korraliku klassikalise šašlõki ja saunaga. Naljakas, et eestlane otsib isegi riigis, kus iga päev on hingematvalt palav veel kuumemat ruumi, kus higistada. Ja ühtäkki õue kuumus polnudki enam nii piinav.

Vaikne ookean on suur, eks see on meile kõigile geograafiatunnist selge. Aga et see “suur” on rohkem nagu “kuradima hiiglaslik ja siis veel veidi peale”, on raske kaardilt välja lugeda. Üks asi on vaadata trükitud sinist ala, hoopis midagi muud on seal ise loksuda – 42 päeva ja ööd. Kahekesi. 12-meetrisel pähklikoorel. Oli hetki, kus lähim inimene asus tõenäoliselt Rahvusvahelise Kosmosejaama pardal. Kokku 3968 miili ehk võrdväärne Tallinn-New York või Shanghai. Keskmine kiirus 7,3 km/h ehk tublim noorsportlane oleks kiiremini jalutanud.

Teiselpool ootasid Prantsuse Polüneesia Markii saared. Tõeline paradiis oma täies hiilguses. Kõige müstilisem koht, kus kumbki meist kunagi viibinud. Aga nagu ikka, siis tee pühamusse on palverännak. Hetki oli nii ülevaid kui hingemurdvaid. Siit mõned väljavõtted paadipäevikust. 

Päev 1 (06.04)

Startisime ööpimeduses. Tegelikult öövalguses, 97% kuud. Kuidagi palju oli päeva jooksul teha ja ei saanud mõnusas rütmis tehtud. Nii sai start kerge väsimuse foonil, mida illustreerib ka seik, et unustasime ühe otsa, mille abil Karl paadilt karbikesi maha nühkis, paadi alla. Õnneks on meil võlli küljes lõikur ja jäime ilma vaid otsast. Konarlik. Ankur oli hiivates väga, väga mudane. Ka paat. Ka Karl. Mõistsin tema frustratsiooni selles osas. Saime õhtuses briisis nende hiiglaslike mölakate (loe: tankerite tango) vahelt välja nikerdatud. Purjed üles. Õhtusöök. Ja langesime une küüsi. Ärkasime kordamööda kella peale, et ümbrust kontrollida. Tuleb välja, et Vaikne ongi vaikne.

Päev 2 (07.04)

Vahelduva eduga mootordame ja purjetame. Hommikul pesime ankru ja teki savisest mudast, mis jäi kõikjale kinni. Seda oli nii fcking palju. Rets. Panime poomi üles, vahetasime purje suurema vastu. Nii palav. Vaikne on endiselt vaikne. Kaalutleme kui palju võime endale ööpäevas mootordamist lubada. Loodame jälle pärastlõunasele tuulele. Ookean on sile. Päike kuumutab. Tõstame päikese katet ühest poordist teise vastavalt päikse liikumisega. Suur rai hüppas veest. Nii lai! Mõned delfud kaugemal. Mõned kilbud. Üks pisike linnuke ja üks kiili sarnane tegelane reelingutrossil. Mängisime kaarte ja tegime Vana auks ühe pisikese rummikokteili laimiga. Mõnus. Hea olemine. Ainult, et higi voolab isegi põlveõndlates. 

See kõik on väga hoomamatult suur, mida teeme, aga samas koosneb nii triviaalsetest asjadest. Huvitav vastuolu.

Päev 3 (08.04)

Kirjutan öövahis olles, vahva pilvetupsuline kuuvalguses taevas on. Eile õhtul saabus tuul, mis on seni meid kenasti kandnud. Mul oli väga unerohke päev – magasin 19-23 voodis, 23-03 vahis olles pooletunniste tsüklitena, 03-07 voodis ja 14-16 diivanil. Oleme aru saanud oma teekonnal, et paadirütmiga harjumine võtabki oma 3-5 päeva, siis hakkavad energialevelid uuesti tõusma. Täna tegime ka klassikalise kopsikupesu päeva. Suur pesu mereveega ja 1l magevett loputuseks. Hea ja puhas tunne. Kahju ainult, et pliidi ees õhtusööki tehes kohe uuesti higistama hakkasin. Koriander ja brokkoli ei pidanud paadielus vastu ja läksid üle parda. Seadistasime oma plotteri paate jälgima ja alarmi andma – nüüd inimsilmale ka masin abiks!

Päev 4 (09.04)

Pühapäev. Kapten Karli pannkoogid! Kirjutan 10.04 hommikul, aga juba on väga raske meenutada, mis eile toimus. Ilmselt on see tingitud hektilisest magamisest. Või õigemini magamatusest. Lugesime. Kuulasime R2 Uue Biidi saadet toidu tegemise kõrvale. Kui olin kanakarri valmis saanud, siis maitsesime ja kana oli läinud hapuks. Kogu pannitäis üle parda. Ookeanil kahekesi olles ei tahaks väga toidumürgitust saada. Öö sai raske – tuul vaikis, mootordasime, triivisime.

Päev 5 (10.04)

Avastan end mõttelt, et paadis ei saa olla laisk. Ei saa laiselda selle klassikalises mõttes. Mustad nõud hakkavad kraanikaussi jäetuna seal loksumisest põrgulärmi tegema. Korraks lauanurgale toetatud kohvitass võib sealt igal hetkel plehku panna. Vedelema jäetud riided vedelevad varsti veel ekstreemsemates kohtades. Suure purje liiga hiline vahetamine väikse vastu võib maksta asjade purunemise. Ja nii edasi. Panime landid vette. Väsimuse foonil on iga liigutus nii raske tulema. Ja kuumus võtab ka oma lisades igale väiksele liigutusele kohe kõikjale ka higimullid. Päeval oli ilm tuulisem, õhtul vaikis. Vaikis. Vaikis. Tuul vaikis, aga laine jäi. Algas prõmmimise mäng. Meil kummalgi pole probleemi lihtsalt triivimise ja tuule ootamisega, aga väga tüütu on see läbi paadi tunnetatav lõhkumise heli ja vibratsioon. See tekib lainest, mille “lahtumine” võtab kauem. Andsime lõpuks alla, panime mootori ja magasime – mina üleval vahis, Karl all koikus.

Päev 6 (11.04)

Raske ärkamine. Tõmbasime uue ilma, et siis vaikustest välja nihverdada. Ei tundu lihtne ülesanne. Landid vees. Hommikukohvi kõrvale kuulasime Klassikaraadio Lihtsalt Nostalgiat. Purjevahetus suurema vastu. Higi voolas ja tilkus kõikjale prilliklassi sisemisele poolele. Nagu piisad aknal. Polnudki eilsest pesust alates higistanud. Ah, ei – valetan, õhtusööki tehes ikka sai. Tekkis termin ” meremehe juustuviil”, sest meil pole pardal juustunuga ja Panamas ka polnud ühtegi ja nii lõikame suurest juustulatist tavalise noaga pakse viile. Palav päev. Keerulised olud – mitu purjevahetust. Päeva lõpuks, pimeduse saabudes panime ikka mootorid tööle. Kala hammustas pool lanti ja lipsas minema.

Päev 7 (12.04)

Täna öösel sai hästi magada. See tuli küll selle arvelt, et mootordasime kuna tuult polnud. Proovime uut vahetuste süsteemi 6+6h. Karl tudub 20-02 ja mina 02-08. Ning see, kes õues, saab ka osaliselt tukkuda. Ärkasin. Tegin hommiksöögi. Karl oli juba uue ilma tõmmanud, vaatasin seda ning laususin “Kõige suurem plekk, mida ma elus näinud olen.” – ca 200-300 miili Galapagose lähistel. Järgnes pikk ja põhjalik kütusevarude üle arvutamine ning palusime Markusel uurida Galapagosel võimalust tankida. Esialgu ennetavalt. Uurisime ka oma spinnakerisüsteemi, aga arvasime, et kahekesi pikal ületusel seda esimest korda proovida omab teatud riske.

Tekkis väljend squalli squash, kui nihverdasime tumedamatest ja vihmasematest pilvedest eemale – squallideks neid vist tegelikult tituleerida ei saanud. Lõunapaiku lendas laiali meie poomi ülestõmbe seekel – kõik jupid maandusid imeläbi pardal ja saime olukorra parandatud asap.

Pardal on väike linnuke, kellele panime seemneid ja vett. Ja siis oli ka üks sisalik, kes teab kust kohast meiega kaasa seigelnud on. Kahjuks olime sunnitud temast looduma, sest kes teab, kuhu toidu vahele ta end poetab. Karlil pugesid pisarad silma. Vot nii suure südamega on ta.

Päev 8 (13.04)

Öösel kui olin üksi vahis hakkas Sassi kalarull häält tegema. Võtsin valguse, äratasin Karli ja asusin tööpostile. Avastasin, et landi otsas oli hoopis lind. Me ei osanud muud teha kui, et lõikasime tamiili läbi. Hommikul ärgates oli Karl ka pisilinnule matused korraldanud – ilmselt oli ta meiega kusagilt kaugelt ja ei tulnud uute tingimustega toime.

Päev sai rahulikum, koristasin natuke, proovisin Priidu õpetuste järgi porgandite hapendamist. Lugesime pikalt. Hea rutiiniga päev.

Päev 9 (14.04)

Istun öösel vahis. Minu aeg 20-02. Tähistaevas. Pool kuidagi uduvines on kõik. Täielik tuulevaikus. Vesi peegeldab peeglina vastu. Vööri navituledes hõljuvad viis linnukest, kes teevad naljakat kurguheli. Hakkame neid draakoniteks kutsuma. Kui nad eenduvad paadist on neid näha ka veepeegeldusest. Nii sile. Eemal – kaugel või kõrgel, lööb äikest. Ei mürista. Vaikse vaikus on hoomamatult suur ja müstiliselt ürgne. Veenuse peegeldus on pimeduse saabudes veepinnal. Polegi vist kunagi varem näinud planeeti niimoodi peegeldamas. Nagu kuusillerdus, aga on hoopis Veenuse sillerdus. Jällegi – müstiline, suursuguselt müstiline.

Päeval saime kala. Ühe hästi väikse mahi- mahi. Praadisin selle lõunaks riisi kõrvale. Täna siis üle tüki aja jälle mootordame. On tekkinud võimalus, et vajadusel saab Galapagosel tankida. 300 dollarit protseduur ja 2 dollarit/liiter.

Kurk valutab natuke. Teen tee ja loen edasi. Lähitundidel ületame kolmandat korda ekvaatori.

Päev 10 (15.04)

Kesköö paiku ületasime ekvaatori koordinaatidel 0°00 ́N 87°25 ́W. Ületamise hetkel panin meile kõlarist mängima Abba “Andante, Andante”. Hoidsin unest ärganud Karlil tugevasti ümbert kinni. Hiljem Karl ütles Ekvaatori Vanale tänud, et ta meid ikka hoidnud on ja andsime talle rummirüüpe. Hommikul tähistasime ekvaatori ületamist kodumaise külmikust võetud mulliga – Värskaga. Ma ei tea, kas asi on selles, et elame niivõrd soolases keskkonnas, aga Värska ei tundu enam üldse soolane. Karl küll arvab, et ma pole enam mingi riimveekala, vaid ikka ookeani oma.

Päev, kus sisenesime doldrumitesse. Palju pilvi juba hommikust saati saatmas. Palju purjevahetusi. Äikest. Vihma. Vihm on muidugi paadile äärmiselt kasulik. Kogusime vihmavett, pesime ennast ja pesu. Karl: “Korralik hipi pask!”

Pardale lendas imeilusa nokaga linnuke. Helesinine ja roosa toon olid lihtsalt nii lummavad. Saime natuke suurema mahi-mahi. Kohtasime kalalaeva, keda polnud AISil.

Mulle väga meeldis, et vaatamata vihmasajule oli paadis sees kuiv ja soe ning mõnusalt hoitud olemine. Panamas sikatatud aknad peavad kenasti. Ning superluks oli see, et Karl oli chorizo pada mõnusalt suure koguse teinud. Nii oli hektilisel päeval ainult soojendamise vaev. Ja ühtlasi see sobis väga hästi sellesse halli ja pisut jahedamasse.

Päev 11 (16.04)

Ööpäevane läbisõit 44nm, aga see kuidagi ei häiri. Tuuled on hektilised. Vaiksed. Hiilime tasa tasa. Proovime mootorit kasutada võimalikult vähe. Vaatamata raskele ööle leidis Karl endas hommikul energiat, et teha pannkooke. Pühapäev ju ikkagi. Ja millised krõbedad ääred! Noms.

Doldrumid jätkuvad. Mõlemil pead valutavad, aga jääme rahulikuks ja kannatlikuks. Ööpimeduse saabudes tuul siiski kukub täielikult ja paneme mootori. Hektilisem ilm on löönud segi ka unetunnid ja elurütmi. Hakkad näiteks lugema ja mõne hetke pärast pakid kõik kokku, sest hakkab sadama ja tuul tõuseb. Rehvid. Võtad rehvi välja. Rehvid. Võtad välja. Mõnikord looduse vimkad väsitavad.

Päev 12 (17.04)

Pean kõigepealt mainima, et teine mahi-mahi oli mu elu esimene kala, mille fileerisin. Küll pärast seda kui Karl oli verisema töö ära teinud. Pea ja sisikonna eemaldanud. Tuul on meid täna tublisti ja rahulikult kandnud. Tegime groodi pisut üles tõmmates katki, aga paikasin ta masinaga kohe ära.Naljakas tunne on mõelda, et oleme juba 12 päeva merel olnud. Tavaliselt tunduks see pikk ülesõit ja päevad mõjuksid kuidagi raskemalt. Sel korral oleme vaimselt ilmselt end rohkem valmis seadnud, et see on kuidagi “lupsti” läinud. Oleme võidelnud vihma ja halliga juba mitu päeva. See on huvitav, kuidas doldrumites on ka värvide tonaalsus täiesti teistsugune. Puudub igasugune soe pastelsus. Kõige, kõige hullemad on paadis hetked, kus tuul vaikib, aga laine jääb. See resonants, mis tekib paati sellest prõmmimisest lõikab kogu kehasse. Ja ka hinge. Ja ka paati. Ja purjedesse. Ja vantidesse. Ja. Ja. Ja.

Päev 13 (18.04)

Avastasime, et tuult oodates on meie lant kuhugi paadi alla kinni jäänud. Ei ole seda veel läbi lõiganud – ehk tuleb tuulevaiksem ja siledam ilm, siis saab kontrollida. Proovisin küpsetada saia, nii soolast kui ka magusat, kuid mõlemist tuli välja ainult üks suur käkk. Taigen ei kerkinud. Oli siis liig niiske, külm või liiga palju jahu või vähe pärmi. Ei tea. Eks peab kunagi uuesti proovima. Hea uudis on see, et Priidu õpetuse järgi tehtud porgandid maitsevad väga head.

Öösel ladistas kui Karl vahis oli. Sadas mu lahtisest luugist mulle ka voodisse. Ning sadas groodi rehvi sisse nii, et sinna tekkis suur pauna täis vett. Hea oli oma vahti alustada nii, et jope varrukasse voolas vesi sisse kui purje päästsime.

Suur hall, nad ütlevad madalhetkede kohta.

Päev 14 (19.04)

Täna saab meil 9 kuud kodumaalt. Pikk aeg. Nii palju emotsionaalselt virr-varri on selle ajaga läbi elatud. Nii palju kogetud.Täna oleme paadis mõlemad tubased. Vahepeal küll kontrollime, mis õues toimub, aga tuleb vaid tõdeda, et vihma endiselt sajab. Panime mootori akusid laadima, mis on tüütu sest see heli on nii intensiivne nurrumine.Pärastlõunal saabus oodatud tuulevaikus ja Karl sai paadi alla sukelduda. Saime landi valla – oli kergelt millegi taha kinni jäänud. Karl on ikka väga vapper. Ühtlasi nägi ta, et meie põhi on limuskeid täis kasvanud. Eks ankrus või mõnel rahulikumal hetkel saame ära puhastada. Karbid kriimustavad!

Öösel oli tekile sattunud ka kaks kalmaari. Huvitav, kuidas?

Päev 15 (20.04)

Jõudsime passaatidesse. Jee. Seljatasime selleks korraks doldrumid. Lõpuks. Nüüd on päike ja tuul ja lendleme Markiisaarte suunas. Keha vajab uue lainega harjumist. Selle massiivsus annab kuidagi teise tõuke sisemusse. Magasime natuke rohkem ja nii ka olemine kohe helgem. Nägime teist purjekat. Saime ühe väikse mahi-mahi. Öösel vahis olles leian end tundelt, kuidas laine ja tuul ei ole omavahel üldse rütmis. Ei tunne teineteist ära. Ei anna lõtku. Kui tuul vaikib ja laine jääb, siis iga suurema svelliga lööb purje tuulest tühjaks ja sünge litakas kõlab läbi paadi. Hoiad hinge kinni, et miskit ei puruneks.

Päev 16 (21.04)

Järjekordne hektiliselt keha loopiv uni. Hommikuvalguses kaklesime kalalaevastikuga, kuhu kuulusid paadid Wan Xin 87, Ning Tai 22, Hua Ying 87, Zhou Yu 922. Millised koledused  ja milline koletu tegu püüda massiga. Meie aga, oma lihtsal Serenadal, lihtsa landiga saime kala juba enne hommikusööki. Karl pani landi sisse ja kohe oligi mahi- mahi platsis. Kontrollisime täna põhjalikult üle roolisüsteemi, pingutasime natuke trosse. Oleme seni kasutanud autopilooti. Avastasime tuulerooli pinni keevituses prao ja kleepisime sinna sikaga tugevduse. Ehk peab miskit. Kui peaksime tuulerooli kasutama, tuleb selle arengul silma peal hoida. Ikkagi 2500nm veel minna.

Täna oli kohati rahutus hinges selle sõidu kestvuse üle mõeldes. Ikkagi niinii kaua ju! Eks selline tunne tekib peamiselt väsimuse foonil – viimased päevad on olnud üsna füüsilised just elutingimusi arvestades.

Päev 17 (22.04)

Sündmustevaesem päev. Muutsime natuke mastitrimmi, paikasin punasel purjel väikse alaliigi prao ning testisime naljaka kujuga purje.

Palju tuunikalasid hüppas paadi läheduses veest välja, aga mitte ükski ei hakanud landi otsa.

Päev 18 (23.04)

Pannkoogi pühapäev. Viimane banaan ja avokaado läksid käiku. Pean mõlemi säili(ta)mist 18 päeva suureks saavutuseks. Leidsin end mõttelt, et miks küll kodumaal on igal kolmandal päeval vaja poes käia. Rahuliku kulgemisega päev. Õhtul avastasime järsku, et Karli põlv on paistes. Kirjutasime kohe ka Riinale, kes pani diagnoosiks prepatellaabe bursiit – põletik limapaunas, mis on kahjustada saanud ilmselt põlvili asjatamistest purjevahetustel jne. On ju Karl ka väga liikuv paadis. Raviplaan paigas, südamed rahul.

Päev 19 (24.04)

Öö sai hektilise unega. Naljaka kujuga puri ei vedanud väga hästi ja tahtis sõita ainult 120 kraadist nurka. Toomas riidles pidevalt, et ta ei taha niipalju pöörata. Kui olin just uuesti magama saanud, tuli squall (ootamatu vihmapagi ühes tugeva tuulega). Vihmamantel selga ja õue Karlile igaksjuhuks appi grooti rehvima. Kõik toimus nii suure väsimuse foonil, et hommikul tekkis küsimus – oli see nüüd unes või ilmsi?

Päev 20-21 (25-26.04)

Eile jäi kuidagi kirjutamata. Polnud jaksu. Väga tuulevaikne ja kuum päev. Päeval võtsime purjed alla ja Karl käis põhja limuskitest puhastamas. Kusjuures pannilabidaga. Hoovus oli tuntav ja otsast kinni hoidmine omaette väljakutse. Limuskid aga langesid nagu sulalumi ookeani sügavustesse. Kust nad üldse tekivad? Kas nad ka paadi küljes paljunevad? Igastahes tehtud töö oli suur ja Karl väga vapper.Mingi hetk saime eespurje jälle üles. Oli imeline loojang ja nii mõnusa sulina saatel tekkis uus briis. Veeretasime Yatziet.Öösel minu vahetuse ajal tuul kestis kenasti, kuid ajaks, mil pidin voodisse pugema ta vaikis. Võtsime purje alla ja jäime triivi. See tõi kaasa pisut suurema loksumise. Uni sai auklikum. Öösel möödus meist ka teine jaht, kellega Karl sai raadios mõned sõnad vahetatud. Huvitav kui suur on tõenäosus, et nii suurel alal kaks purjekat teineteisest miili kaugusel kohtuvad? Päev sai rahulikuma loomuga. Mitu korda kohvijoomist. Kerges briisis seilamine. Vahetasime mootori ühel näidikul pirni ning panime paadi valmis tugevama tuule saabumiseks. Nii lubab vähemalt ennustus.

Päev 22 (27.04)

Karl lubas kirjutada (laste)raamatu “Kaks sitapead – squall ja swell”. Palju otsimist kobinatsioonis purjed, tuul, lained ja kurss. Igast erisuundadest tulevad lained on keeruline läbi murda. Õnneks pärastlõunal saabus ka mingi rahu. Saime oma kuuenda mahi-mahi. Öösel magades võtsin fliisteki peale, kergelt jahedam on.

Päev 23 (28.04)

Poole maa joon sai ületatud. Saime sel puhul Sassi poordist oma selle ülesõidu esimese tuuna. Jälle paraja suurusega ja just siis kui eelmine kala külmikust otsa sai. Päevane purjetamine sai väga, väga ilus. Saime ka Tuuli toimima pärast korraliku pesu. Mängisime Yatziet – Karl tegi uue max skoori. Mudisin ta põlvede ümbrusi, et pingeid natuke leevendada.

Ja siis. Loojus päike. Tuli pimedus. Vihm. Tuul. Rehvisime groodi. Võtsime groodi üldse ära, sest tuult juba 24+kn ja siis piisab ainult eespurjest. Saime selle just kihutama trimmitud kui järsku pagi möödus ja 6kn. AGA LAINE JÄÄB! Kõik peksab. Lõhub. Mööbel krigiseb. Spagetid topsis kõiguvad ühest servast teise. Tassid jäävad seekord riiuli ette pandud nööri taha kinni. Võtame purje alla ja jääme lihtsalt triivi ja kõik lengerdab. Tekib kerge iiveldus. Veresuhkur on madal, sest kell on pool kaks öösel või kolm või neli. Uus pilv. Uus tuul. Suva kraadilt. Puri üles. Puri alla. Karl hüüab “tahan maale!” Ja isegi leian end mõttelt, et “miks kurat see laine üldse vajalik on!?” Ja kui irooniline on ühe inimese väiksus selle keskel. Kui tühise ja saamatuna end tunned. Aa, ja tugeva pagi ajal murdus ikkagi Tuuli kinnituse pinn keevitusest katki. Ei aidanud me sika parandus.

“Oh häda, oh häda…”

Lõpuks saime kõikide füüsika seaduste vastu ikkagi kuidagi selles tsentrifuugis mõned unetunnid.

Päev 24 (29.04)

Tegin kohvi kangema ja pudru magusama. Pärast sellist janti… on seda turgutust väga, väga vaja.

Kurtsime Markusele ja saime vastuseks: ”Praegu näitabki mäsu teile. Loodan, et peate vastu. Siin midagi ilusat kahjuks ei näita, all Antartikast on juba uus laine front tulemas.”

AGA.

Nagu ikka. Halvale järgneb hea. Pilved hajusid, vihm lakkas, päike tuli välja. Terve päev puhus kena 14-22kn tuul, mis meid edasi lennutas. Heam. Magasime päeval. Pesime õhtul kokpitis.

Päev 25 (30.04)

Tänasel pühapäeva hommikul on tunne, et tahaks istuda diivanil, juua kohvi, vaadata “Hommik Anuga” ning pärast seda mitu osa “Sõprasid.” Karl mõtles, et teeb traditsioonilisi pannukaid, kuid avastasime, et munad lõhnavad naljakalt ja ei hakanud riskima. Loksutas ka korralikult. Keha ärkas kangelt. Hing ka kuidagi teist päeva rahutu, otsib mingitsorti uut väljundit. Lugemist on, aga ei jaksa koguaeg teksti tarbida. Saateid/podcaste pole mahti kuulata. Visuaalseid väljundeid ei laadinud alla. Mängisime yatziet, kuulasime Muusika Nõukogu nii, et olime ise ka kriitikud ja hindasime. Purjetamise vaatevinklist oli täitsa hea minekuga päev.

Päev 26 (01.05)

Esimene mai,
ai, ai, ai.

Karl tegi luuletuse kirjeldamaks, kuidas kaks erisuunalist lainet teevad haiget nii paadile kui meile. Keha jääb kangeks. Rääkides nendest kahest lainest – svellist ja tuulelainest, siis väga keeruline on leida optimaalset kurssi 3-4m Vooremaa künka ja 1-2m tuulelaine vahel. Kusjuures esimene tuleb pea külje pealt, teine vastavalt tuule suunale. Aga võimas on svelli massiivsus – uskumatud vahemaad, mida nad läbivad!

Päev 27 (02.05)

”Emotsionaalne talveuni seisneb selles, et ma enam ei mõtle, kas ja millal me kohale jõuame,” ütles Karl ja lisas: “See on leppimise faas, mitte segi ajada kurbuse või loobumisega.” Pilves ja hall ilm tõi emotsionaalse talveune tunde. Isegi päiksekatet ei pidanud panema. See muidugi ei meeldi meie akudele, mida olime sunnitud mootoriga laadima.Tundub,et hetkel on käsil selle etapi selgroo murdmise faas. Täna öösel jääb sõita 1521 miili, mis oli enne Suur Sinist meie pikim etapp Brasiiliast Pranstuse Guajaanasse. Kurb on see, et täna sai haiget meie punane puri. Meie tööloom. Üks raputus lainelt lõi selle rabeda materjali täpselt õmbluse alt katki. Ja mu masin on täpselt natuke liiga nõrk, et selle parandamisega hästi hakkama saada. Täna ta polnud absoluutselt koostöö aldis, homme jälle. Avastasime, et ka meie naljaka kujuga purje ahterliigis on mõned praod ja ei hakanud ka seda üles tõmbama, vaid panime oma kõige pisema purje – kuni tuult jagub, sobib ta hästi.

Päev 28-29 (03-04.05)

Arvan, et see on üsna keeruline nii kehale kui ajule, et justkui midagi uut ei juhtu. Kõik liigub omasoodu päevast päeva. Mingitsorti akumuleerunud baasväsimus on sees. Proovid küll erinevate meediumite abil seda lõhustada, aga nagu seda “kicki” pole. Samas võib-olla on see just hea arvestades kui palju emotsioone on sisse võetud viimase 10 kuu jooksul ja kui palju on veel ees. Karl tõi täna hea paralleeli, kuidas ta tunneb, et end kui hammasratas, mis on kusagilt süsteemist välja võetud ja pandud kuhugi täiesti teise. Kuhugi hoomamatult suurde. Ja kui väikse ja tühisena end nii tunda võib. Suur Sinine on iseenesest ägedalt võimas. Nii nii suur svell. Ja meie pähklikooreke kulgemas siin omasoodu. Kuutsükkel sai täis ehk jälle on täiskuu.

Saime punase purje kuidagi parandatud. Ilmselt kasutada saab, aga peame ta kindlasti ka purje töökotta kusagil saama!

Päev 30 (05.05)

Vaikuse päev Vaiksel. Väga vähe sõnu juhtus meie vahele. Nägime kahte vaalalist. Laine väsitab keha üsna intensiivselt. Loks-loks-loks-loks.

Päev 31 (06.05)

ÜKS KUU MEREL. ÕIGEMINI OOKEANIL.

sõge värk. 1/10 kogu meie teel oldud ajast. Naljakas on mõelda, mida kõike tavarutiinis kuu ajaga inimesed teevad. Koolid, tööd, poed, reisid, kohvikud, kinod, teatrid, sõbrad, messenger, internet, uudised. Me isegi ei tea, kas ja kes hetkel Eestis ministrid on.

See on ka meie kogu seikluse eeldatav kõige pikem ülesõit ja loodetavasti väärt seda kogu oma olemusega.

Päev 32 (07.05)

Keegi sindrinahk sõi meie viimase hea landi ära. Alla 1000 miili jäänud. Nägime teist purjekat, kes möödus meist 0.25 miili kauguselt. Suhtlesime raadios – lubasid baarist kogu õlu mitte ära juua.

Päike pilvede taga, mistõttu laeme mootoriga.

Päev 33-34 (08-09.05)

Kuidagi üksluisus ja apaatsus on kirjutamisest eemal hoidnud. Täna magasin päeval pikemalt, siis tegime klassikalise kopsikupesu ja nüüd olen vahis. On tähistaevas, tuult mõnusalt 16+kn. Kiirus hea. Keskmise suurusega groot üleval. Tegin teed ja söön küpsist. Pea natike valutab. Täna oli üle tüki aja päikseline päev, mis tähendab, et saime akudesse energiat. Tegin viimased juurikad, 2 bataati ja 2 peeti, ahjus ära. Kala pole juba mitu päeva saanud. Spotify ei mängi enam allalaetud mussi, arvab, et aeg on online minna. 788.7nm minna. Kuu kahaneb.

Päev 35 (10.05)

Jälle üks päev ookeanil. Päiksepaisteline. Mitme lainega ehk natike ebamugavam. Kala ei näkanud. Testisime ja kontrollisime mootorit, sest öösel laadimise ajal suri korraks pärast käivitamist välja. Teise korraga toimis kenasti. Ja toimis ka täna kenasti. Ehk oli meil lihtsalt kütusehoob natuke vales asendis. Õhtupoole tulid tumedad pilved ja tõid tuule ja vihma. Groot prõmmis, rehvisime, võtsime rehvi välja, rehvisime uuesti. Söögitegemise kirglikkus hakkab tuhmuma. Ei jaksa erilisusele enam mõelda. Riisikäki võiku ja choco pops ruulib. Kahe Muhu väina jagu jäänud. Sain öösel lendkalaga vastu pead. Siis ta kukkus kokpitti ja mul ei olnud üldse mahti teda kätte võtta. Karl ärkas mu äginate peale ja tuli päästis nii minu kui ka kala.

Päev 36 (11.05)

Ärkasin nagu oleks kahe puuga vastu pead saanud. Keha nii kange. Öösel loksutas korralikult. Choco pops lohutab. Ja kohvi. Aga Netflixi endiselt pole. Vahelduva pilvisusega päev. Tuul aitas ikka edasi. Laine üldpildis ok, aga mõne suurema svelli viskas ikka sisse. Siis kõigub korralikult. Joonistasin täna natuke.

Päev 37 (12.05)

Pikk uni ja pisut vähem loksutamist on toonud natuke kergema hingamise.

Päev 38 (13.05)

Tuul vaikis eile õhtul ja hakkasime öösel mängima mängu, et mis purjestus võiks sobida loksutavale lainele ja tuulevaikusele. Tüütu. Svell on väga tüütu. Saime mõlemad umbes 3h magada. Väga väga raske hommik.

Kohvi
Choco pops
Kohvi
Šokolaad
Kohvi
Lõuna
Coca-cola
Sugar rush ja comfort food, palun päästa meid.

Lõunauni. Kankudest tankimine. Artikli kirjutamine Panamast. Ja kerge peavalu.

Päev 39 (14.05)

Emadepäev. Loodetavasti meie saadetud lilled jõudsid meie emadeni. SÕIME ÄRA ÕUNA. SELLE ÜHE, MIS MEIL VEEL ALLES OLI.

Tekkis leppimise tunne. Ja rahu tunne. Et läheb veel pikemalt. Eks pikk uni teeb alati oma positiivse töö. Ja pikk uni rahulikult merel veel eriti hea tunde.

Karl magas oma hommikust und kui mina istusin õues, jõin kohvi ja lugesin. Lugesin vertikaalmigratsioonist ja valgusest ookeanis. Absoluutselt müstiline. Ja teadlane, kellest loen, on absoluutselt badass naine. Vertikaalmigratsioon on siis alumiste ookeanikihtide olendite migreerumine päikseloojangul kõrgematesse kihtidesse, et ampsata üks korralik kõhutäis.

Teine päev vaiksemat tuult. Intuitiivselt on väga naljakas purjetada vaikses tuuleks kõige väiksema purjesetusega, kuid see on svellis ja tuulelaines ainus viis, kuidas prõmmimist vältida. Spinnakeri pole mahti olnud endiselt proovida. Karl küsis hommikul lootusrikka küsimuse:

“Ei tea, kas meie ka kellestki mööda sõidame?” Nimelt öösel möödus meist järjekordne purjekas – 17m pikk ja 8m lai. Katamaraan ilmselt. Umbes 350nm minna, homme peaks ennustuse kohaselt tuult tõstma hakkama.

Päev 40 (15.05)

Ma ei uskunud alguses, et see ületus nii kaua võib kesta. Ennustasin 34 päeva. Vaikne on olnud kohati väga vaikne. Paat ilmselt üsna karpis. Ja purjestus pisut katki, mistõttu oleme hoidnud võimalikku, mis tähendab alapurjestust. Aga see-eest riskivabam.

Täna selline vestlus:
K: Pikkuskraad nüüd 135 kraadi
A: 5 kraadi minna.
K: Ühe õlle jagu.

Öine uni oli jälle kuidagi ärevam. Tudusin natuke ka päeval. Karl tegi õhtuks ülimaitsva jalapeno-pärlsibula- juustu pasta. Noms.

Hommikune quilty pleasure endiselt Bounty šokolaad kohvi kõrval.

Ainus välisuudis, mida 40 päeva jooksul läbi kaldatiimi kuulnud oleme on, et naine võitis Golden Globe Race, mille käigus purjetas 235 päeva järjest. Võimas!

Aa, ja tuligi pisut rohkem tuult. Ööseks lubab veel rohkem. 268nm minna.

Päikseloojangul tegime halsi. Plotter näitab 8-12m, vertikaalmigratsioon täiest hoos. Tegelik sügavus ca 3km.

Päev 41 (16.05)

Magasin öösel väga hästi. Päeval kohe rohkem energiat ja parema vaibsiga minek. Tuul on hoidnud. Ehk hoiab öö ka? 168n minna. Karl tegi täna “Paadimehe ramenit” – Mitchi kiirnuudlid, maisi, marineeritud idude ja ingveriga. Õhtul lisasisime ka kodumaise sealiha konservi.

Jutustasime täna omavahel palju. Arutlesime Vaikse ookeani ületusest kui saavutusest meie elus. Õhtupoole kuulasime R2 Muusika nõukogu. Tegeime 2 halssi. Laine möllab. Kõigutab.

Päev 42 (17.05-18.05 hommik)

Maa paistab! Otsisime maad vanade Prantsuse Polüneeslaste kombel, mida olime raamatust lugenud. Nimelt pidavat saarte kohal olema teist sorti pilved. Pilved leidsime, maa ka, aga kas need kuidagi teistmoodi välja paistsid, ei oska öelda.

Uskumatu! Uskumatu saavutus!

Paljudele on üks elu unistus ületada Atlandi ookean ning seda julgeme me omast kogemusest soovitada ka merekaugele matkasellile. Vaikne ookean on aga pigem pikantse maitsega gurmaanidele. Suur sinine ühes looduse vimkadega võtab inimhingest- ja kehast oma. Mastaap võtab oma. Väsimus võtab oma. Oled nagu väike käpiknukk, kellega mängitakse. Kõik on kogu aeg täpselt natukene raskem kui pind su all loksub. Kaks nädalat või nädal merel mõjub puhkusena, põnevana, väljalülitusena. Kuus nädalat vajab teisiti mõtestamist. Peab olema tugev usaldus enda, oma kaaslase ja paadi vastu, et end selle lummusesse matta. Nendesse distantsidesse, kaugustesse sõpradest ja perest, sellesse autonoomsusesse ja iseolemisse. 

kaptenid@serenada.ee
WhatsApp: +372 52 35031 
Messenger: Karl Saluveer / Anne-Mari Luik
Instagram: SY_Serenadaa