Enne väljatõstmist siin, Uus-Meremaal, oli Serenada viimati kuival 546 päeva ehk poolteist aastat tagasi kodumaal. Et see on ka meie seiklusel ajaliselt umbes täpselt poole peal, otsustasime talle jõuludeks kinkida korraliku spa-kuuri. Peamine vajadus paadi väljatõstmiseks oli põhja mürkvärvi uuendamine. Kui mürkvärv ei tee enam oma tööd, siis kasvab sinna hulgaliselt mereelu, mis omakorda vähendab sõidukiirust ja paadi mõnusat liuglemist ning mootordades tõstab kütusekulu ja pöördeid. Ükski neist ei ole üleliia hea tunne. Olime Tahiti-Moorea purjetajate randevuult saanud kingitusena 50% väljatõste voucheri ja nii otsustasimegi Port Whangarei Marine Center boatyardi kasuks. 

Paadiplats meile meeldis – palju ruumi paatide ümber, mis tagas mugavuse tööde tegemiseks, korralik wc-vannitoa-köögi infra paadis elamiseks, puidust trepp, mis viis paati ja mis peamine – luba ise tööd teha. Boonusena tutvusime toreda kohaliku paariga, kes elavad aastaringselt paadis ning kelle unistus on minna oma purjekal Vaikse ookeani saari avastama. Rääkisime neile meie kogemustest ja nad oli väga tänulikud. 

Eks paadipargis kohalolles selgus ka natuke negatiivseid külgi – pisut aeglane ja ebaselge kommunikatsioon, eriti vajalike sisseostetavate tööde hindade osas. Hinnapakkumine kippus tulema hiljem kui töö juba tehtud oli. Haha. Õnneks väga vastu näppe ei saanud. 

Esimese sammuna pesti paat survepesuriga. Teise sammuna tehti märglihv, mis oli üks nendest töödest, mida poleks ilmselt sisse ostnud kui oleks teadnud, mida see praktikas tähendab – õrna üsna kasutut silumist liivapaberiga. Kaks esimest sammu tehakse väidetavalt alati kindlas paigas sadamas ja nende endi töötajate poolt, et kokku koguda mereelu ja vana mürk. Praktikas see nii korrektne välja ei näinud.

Alates kolmandast sammust saime ise käed külge lüüa. Algas vanade karpide eemaldamine ja värvimiseelne kuivlihv. Saime töömeestelt nädalavahetuseks laenutada ekstsentrilise lihvmasina ja tolmuimeja. Kasutasime P80 pabereid ja kaabitsaid. See osa on alati füüsiliselt ja moraalselt kõige väljakutsuvam, aga samas kõige olulisem. Ajakulu pea kaks tööpäeva. 

Neljanda sammuna tuli teha korralik pesu. Kasutasime juhendis soovitatud vahendit ning harja. Ning seejärel korralik loputus. Ajakulu 3h.

Viienda sammuna sai asuda värvima. Esimese kihina kasutasime vana ja uut värvi omavahel siduvat primerit Carboline Chem Bar 3500 (pildil hall). Ajakulu ca 3h. Värvi jäi tündris natuke üle ja Karl äris selle maha kohalikule metall kalapaadile, kes meie igapäevast töö keskkonda paadipargis rikastasid valju Metallica, Rammsteini ning trummi ja bassiga. 

Kuuenda sammuna sai asuda mürkvärvi kihtideni. Kasutasime Carboline Sea Barrier 3000 värvi.  Plaanisime kolm kihti, aga teise kihi lõpuks tundus, et värvi kulub kuidagi märkimisväärselt vähe ning otsustasime endale igaksjuhuks osta märja värvikihi mõõtmise “tööriista” (vt pilti). Nimelt on värvide kasutusjuhendis mainitud kihi paksus ja nüüd õnnestus meil seda ka fikseerida. Nagu ikka, selgus, et oleme liiga hoolsalt siluvad värvijad ja tuleb julgemalt mökerdada. Nii sai meie täkk sel korral neli kihti mürkvärvi. Loodame sellega kodumaale tagasi seilata. Ajakulu 2-3h kihi kohta – suures pildis igal päeval üks kiht, sest värv tahab ca 8h kuivada enne uut kihti ja õhtul värvimine tähendas kohest kaste saabumist.

Seitsmenda sammuna liigutatakse paati toestavaid “käppasid” ja kõik hakkab otsast peale alates sammust kolm. 

Kaheksanda sammuna tõstetakse paat päev enne veeskamist rippuma, et teha parim, mis saab kiilu alusega. Kõik hakkab otsast peale sammust kolm, aga iga samm natuke lohakamalt, sest aega on vähe ja ka kiilu alune tahab saada vähemalt kaks kihti mürki peale. Viimane kiht sai peale kantud pool kuus hommikul 3h enne veeskamist.

Iga uus värvimine uuel ajahetkel tähendab uuesti hoolikat värvi segamist värvipütis. Uusi kummikindaid. Uusi kilekotte ümber värvialuste. Uusi rulle rullikutel. Uuesti tööriistade puhastamist lahustiga. Iga õhtu viid asjad mööda treppi paati, igal hommikul tarid jälle alla. Ja seda olenemata värvitava pinna suurusest. 

Oma esimestel pikematel ning suurema lainega ülesõitudel täheldasime, et mootori merevee jahtussüsteemi kipuvad sattuma pisikesed õhumullid, mis päevadega kogunevad ja lõpuks kasvavad nii pirakaks mulliks, et impeller jääb neile alla. Esimest korda suri niimoodi mootor välja juba Atlandi ookeani ületusel. Edaspidi, vältimaks õhumulli sattumist süsteemi, pidime iga kord enne mootori käivitamist seda õhutama. Kasutasime selleks kõige kõrgemat osa, milleks oli merevee filtrilt kaane maha keeramine. Kriitilises olukorras olnuks see üsna totter ja kohmakas tegevus. Kui paat väljas, saime paigaldada sissevõtule kuulkraani nii nagu “majaveel” juba on. Nüüd saame pikemaks purjetamiseks kraani lihtsalt sulgeda ja õhumullid saavad oma tantse mujal tantsida. 

See ei olnud aga nii lihtne, et lähed ostad jupid ja kõik. Kuulkraani kuuski toodetakse standardmõõtudes – kas 32mm või 38mm voolikule. Serenada sissetulev merevee toru on aga 35mm välisdiameetriga, merevee filtri sissevõtt aga 32mm. Senimaani kasutasime lihtsalt 35mm sisediameetriga voolikut ja filtri poolel ohtral toruteipi. 

Uueks kraaniks tähendas see aga, et üks kuusk tuli teha custom made. Eestis tegi meile Hydroscand sellise lahenduse majaveele kohapeal pressides, siin treis töömees töökojas meile jupi. Jupp valmis, tegime vana hea “fairy” testi kogu kuulkraanile. Mida see tähendab? Kannad seebivahu liitekohtale, katad ühe otsa õhukindlalt käega kinni ja samal ajal teiselt poolt puhud. Kui kusagilt mullitab – on jama, kui ei, siis järgmine test on juba siis kui tagasi meres. 

Kui juba kuival olime, kontrollisime ja puhastasime ka oma “majavee” kuulkraani. Sinna oli kogunenud üsna märgatav hulk soolajääke. “Fairy” test ja tagasi külge. Allpool veeliini kasutame vähemalt kahte toruklambrit – ühte laia ja teist peenemat. Kui kuusele mahub, lisame neid isegi rohkem. Eks ikka selleks, et kindlamini pinnal püsida.

Varasemalt Eestis purjetades ei ole me olnud suured ankurdajad. Pigem võistluspurjetajad sadamast sadamasse. Eestis vist on ankurdamiskultuur ka alles hoogu kogumas või võib-olla polegi niivõrd vajalik kui meil on nii toredad väikesadamad oma turvalise kai ja sooja saunaga.

Viimase aasta jooksul olime sadamas Panamas, siis Tahitil ja nüüd Uus-Meremaal. Võib-olla oleks tiheminigi, kasvõi selleks, veepaake täita, aga selline infra lihtsalt siinkandis puudub. Kõikjal ankurdatakse. 

Ankruketti on meil 60m, mida sügavamates vetes jääb isegi väheks. Oleme ankrupaikasid pidanud teadlikult valima vastavalt keti pikkusele. Eks eelistame alati madalamat paika ka juba seepärast, et meil on manuaalne ankruvints. Näiteks Markiidel vist oli madalaim laht umbes 12-15m. Öeldakse, et 5x sügavust on hea turvaline. Osades kohtades pidime leppima 3-4x sügavusega, aga lubasime seda endale vaid rahulikes oludes. Me oleme küll teras, aga narr oleks kellelegi teisele otsa triivida. 

Nii on kasulik kui kett on markeeritud, et oleks teada, mitu meetrit juba vees on. Oleme värvinud iga 10m tagant 1m pikkuse värvikihi. Värv kipub kuluma. Viimati tegime seda Eestis. Nüüd siin paadipargis. Kasutasime sel korral spreivärve. 

Kui paat väljas, siis võtsime lahti ka oma sõukruvi ja otsalõikuri. Peamiseks eesmärgiks nende puhastamine karpidest. Kõige tõhusamaks puhastusmeetodiks osutus vesilihv ja väiksemate detailide puhul vastav akutrelli otsik. 

Seni olime oma sõukruvi ainult vahatanud enne vette panekut, kuid kohalikes imesuure valikuga paadipoodides ringi vaadates, silmasime müügil NZ toodet Propspeed. Kõik kohalikud on seda toodet väga kiitnud, paadipargis kõigil peale kantud ja nii otsustasime meiegi sellele võimaluse anda. See on nagu mürkvärv, aga mõeldud sõukruvidele. Tehnoloogia on justkui libeda limakihi tekitamine, mille külge elukad siis ei suuda end sättida. 

Tegemist on üsna “tundliku” tootega. Just pealekandmise tingimuste osas. Keemiakihtide vahel on 27 kraadi juures aega vaid 3-5 minutit, et alustada järgmisega. 

Kihid:

1. Propclean – valmis niisutatud lapp pinna puhastamiseks lihvimisjääkidest, rasvast jms.
2. Propprep – valmis niisutatud lapp pinna ette valmistamiseks primerile. Koheselt tuleb ka kuiva lapiga üle teha. 
3. Kaks kihti primerit – kahekomponente, korrosiooni vastane. Protseduur tekitab hea nakkepinna järgmisele kihile. 
4. Clear coat – läbipaistev libe pind. Kui eelmine kiht on puutekuiv, siis tuleb see kohe peale kada. 

Paneme endale esimese korra hindeks 4-. Ilmselt oleksime võinud teha seda rohkem hommiku või õhtupoole, et ilm olnuks pisut jahedam ja kihtide vahe nõks pikem. Hetkel jäi osadesse kohtadesse ebaühtlusi. Ühtlasi, rull millega alustasime ei olnud väga hea. Järgmisel korral prooviksime väiksemat rulli. Suhteliselt pingeline töö, aga eks sedasorti ärevus tekib ka kogemuse puudumisest.

Sarnase tootega katsime ka oma kiiruse-ja sügavuseanduri. Kellel rohkem huvi lugeda, siis Foulfree on toote nimi. 

Eks aeg näitab kui palju, ja kas üldse, need tooted aitavad. Kodumaalt jõudsime üle-eelmisel aastal Amsterdamini, kus juba tuli esimest korda kiirusandurit karpidest puhastada. Miks meile meeldib teada oma paadi kiirust vee suhtes lisaks GPS kiirusele? Nimelt aitab see meie targal B&G ajul arvutada hoovust ning selle suunda, mis meil omakorda aitab paremini mõista meid ümbritsevat suurt pilti.

Serenada vöör kipub aegajalt ankrut sisse pannes või välja võttes kolksu saama ja nii kulub värv ja tekib rooste. Rooste on metallpaadi suur vaenlane. Ka vööri on kindlasti lihtsam putitada kaldal, eriti selle veeliini.

Tööde sammud:

1. Karl teeb vajaliku lihvimise relakaga. Puhastus.
2. Roostemuunduri kasutamine. Ootamine.
3. Kahekomponente metallvärvi primer. Ootamine. 
4. Metallvärv vastavalt asukohale, kas valge, roheline või punane. 

Anood on nõrgem metall, mis elektrivoolu olemasolul vees söövub enne kui Serenada metallkere. Kere küljes olevad anoodid olid meil täiesti kenasti säilinud, tegelikult ka roolilehel, aga kuna nad on juba uuena pisemad, siis otsustasime nad ikkagi ära vahetada. Oleme Serenadal hoidnud vanakooli anoodide lahendust – külge keevitamist. Täna tehakse juba ka polditavaid optsioone, aga osad inimesed arvavad, et nendega väheneb elektriline ühendus. Ei tea. Me oleme jäänud hetkel vanakooli juurde, aga kahjuks ise keevitada ei oska. Poltimise eelis oleks ka see, et neid saaks vajadusel vees vahetada. 

Anoode ei saa keevitada enne värvimist, sest nende alt ei ole siis võimalik värvida. Keevitajaid on erinevaid ja ka samal keevitajal erineva kvaliteediga tööd. Väga kurb on oma viite kihti värvi näha pärast sisseostevat tööd sellisena (vt pilte). Egas midagi, puhastame ära ja paneme mõned värvikihid lisaks anoodide ümber. 

Pesime roosteplekkide eemaldajaga kogu Serenada poordi. Nii silmipimestavalt hele pole ta ikka ammu olnud. Tellisime viimaks ometi ära meie oma disainiga paadikleepsu, mis oli töödelistis juba Tenerifel 2022 november. Lasime kohalikul töömehel sirgeks painutada kaks meie reelinguposti, mis Panama kanalis sai põntsu ning teha meie diisli küttekeha exhaustile kereläbiviigi. Nimelt on meil kogu küttesüsteemid jupid pardal, aga pole neid veel installeerinud. Soojast polegi niivõrd osanud puudust tunda. Küll aga osades kohtades sellest, et miski niiskuse vastu võitleks. 

Anname ülevaate ka oma kuludest. Võib-olla on mõnel järgmisel purjetajal nendest kasu. Uus-Meremaal paadi putitamise suur pluss on see, et välismaa paatidele on siin maksusoodustus 15%. 

Sisse- ja väljatõste voucheriga 120€ (klassikaliselt 240€)
Koht paadipargis 364€ (13 päeva)
Konsultatsioon värvispetsialistiga 29€
Survepesu 112€
Märglihv 78€
ChemBar 3500 primer 10L 188€
Anoodid + paigaldus 256€
Uus kuulkraan + treiminie + uus voolik 200€
Kereläbiviik+reelingupostid 160€
Sea Barrier 3000 mürkvärv 20L  535€
Sõukruvi ja kiirus-ning sügavusanduri keemia 142€
Ankruketi spreid 63€
Värvimisvahendid, lahustid, pesuvahendid, ankruvintsi määre (tagavaraks ka) 315€
Kleepsud (nimi paadile ja jullale, tuulerooli lehe uus kujundus, ohutuse omad, kontaktid jms) 180€
KOKKU: 2742€

Üks suur-suur töö, mis meid Uus-Meremaal veel ees ootab on masti putitamine. Sealse paadipargi rigger ei tekitanud meis üleliigselt usaldust ja tänaseks oleme käinud juba järgmiste spetsialistide juures diagnoosi saamas. Nendepoolne väga tugev soovitus oli vahetada kõik vandid, osad asendada jämedamatega. Vantide ehk metallist trosside elueaks hindavad siinsed asjatundjad 10a või pallitiiru. Meie omad on ca 30a ja 2.5 pallitiiru. Teekonnal on meil neid järgi andnud neli tükki, aga oleme õigeaegselt täheldanud ja saanud reageerida. Halvemal juhul võib niimoodi masti kaotada. Kuna ees ootab rohkem meremiile kui tänaseks sõidetud, kusjuures kolm ookeaniületust, oleme otsustanud selle turvalisusele suunatud, kuid materiaalselt kalli investeeringu teha. Sellise töö hind on ca 6500€. Ehk et ikka ja jälle, kui sul on mahti, anna meile hoogu. Kõige rõõmsam ja lõbusam Serenada toetamise viis on kui tuled meile külla ja panustad oma paadis veedetud ööga ka pisut paadifondi. Aga on ka teisi võimalusi – soetada paadikraami või teha ühekordne toetus Serenada paadifondi. SIIT!

Täname kõiki, kes meile juba hoogu on andnud!

Esimesed meremiilid tagasi vees olid megad. Millise kergusega meie vana daam lendles. Raske töö tasus end kindlasti ära!

Tongalt Uus-Meremaale planeerisime seilata koos kodumaalt saabuva madrusega, kuid elu tegi omad korrektuurid ning võtsime selle seikluse ette ikkagi kahekesi. Küll aga oli meil tolleks hetkeks juba kolme inimese toit ja joogivesi varutud, mis tähendas, et nälga me kindlalt ei jää. Ilmaennustus näitas, et mida varem startida, seda parem. Jäi ainult üle nühkida Serenada põhi Uus-Meremaa biosecurity hirmus korralikult puhtaks – Karl tegi sügavamad kohad ballooniga ja ühiselt ülejäänu kopsujõul. Kusjuures imehästi töötas paadi kere küljes “Hollywoodi kiss” (kraanikausi/vetsupoti ummistustepump) enda vee alla tõmbamise tööriistana ning austri avamise kinnas paadi nühkijana. Päev hiljem olimegi valmis teele asuma. Väljasõit sattus otseloomulikult riigipühale, mis tähendas rohkem ja kallimat asjaajamist. Õnneks oli veel kaks paatkonda sama kaiotsas “ametniku süles” end riigist välja kirjutamas.

Esimesel õhtul õnnestus meil päevavalguses keerukamate madalike vahelt kenasti läbi nihverdada. Loojang tõi imelise värvidemängu, nagu ikka ookeanil. Ilmselt maal ja ankrualas ka, aga igasugu argitoimetuste taustal ei kipu seda alati märkama. Ja seejärel esimesed märgid sellest, et troopika jääb seljataha – soe müts pähe ja pusa selga. Järgmisel ööl puhv ja vest. Siis soe pesu. Siis alusjope. Siis full on tormikad. Siis eriti mõnusalt pehme miinuskraadide magamiskott, milles on lihtsalt nii mõnus soe tähti vaadata. Päeval päikesepaistes purjetades või öösel koikusse pugedes koorid kõik kihid jälle maha. Koikusse poed öö jooksul mitu korda. Jagasime kergematel öödel vahetused 3+3 ja raskematel 2+2 tundi. Kergem öö tähendab, et saab ka vahis 20min kaupa tukastada. Raskem öö tähendab pidevat ärkvelolekut. Sellel ülesõidul oli ka päevane lõunauinak väga hinnas. 

Esimesed päevad olid üsna tuulevaiksed ning pidime kasutama rohkem peamasinavärki ja kütust, kui oleks soovinud. Selle ülesõidu kohta infot kogudes pandi erinevates artiklites südamele, et tuulevaikustes tasub kindlasti mootordada, mitte passides oodata kuna rõhkkonnad vahetuvad üsna kiirelt ja olud võivad muutuda oluliselt halvemaks. Mootordasime kokku ligi kolme ööpäeva jagu ja just umbes kolm-neli päeva hiljem sattus meie läbitud teekonnale Fiji juures tekkinud, kuid selleks hetkeks juba pisut vaibunud orkaan (vt pilti allpool) – tuuletugevust ikka nii 40-50kn jagu. Sinna sattumine olnuks oluliselt riskantsem.

Kolmandal ülesõidu päeval magas Anne parasjagu lõunaund ja Karl oli vahis kui tuul tõusis kümne minuti jooksul olematust tormini. Hoiatuse oli andnud ka hommikune taevas, mis nägi välja justkui “kalasoomus” (vt pilti allpool). Sellist pilvisust kutsutaksegi hellitavalt mackerel sky ja juba vanadelt meresõitjatelt oli teada, et see toob kaasa tormi ja vihma. Peegelsile vesi asendus järjest tõusva lainega. Järgmised neli päeva oli keskmine tuuletugevus 20-25kn kanti ning tugevamaid pagid kuni 35kn. Laine kerkis kuni nelja meetrini. Sobivat purjestust säherdusse tormi otsisime pikalt, sest polnud ju me Serenadaga varem sellistes oludes nii pikalt müranud. Purjevahetusi kokku tegime sellel ülesõidul umbes kahe tosina jagu. 

Eespurje vahetamine askeetlikul (meil pole ühtegi rullpurje) Serenada pardal kahe inimesega näeb välja umbes selline:

1. Roolib meie truu kaaslane tuulerool Tuuli.
2. Anne läheb masti falli juurde, et anda seda järgi. Karl ette vööri, et koguda kokku ja kinnitada reelingusse allavõetav eespuri. 
3. Puri all. Anne võtab lahti soodid, sõlmib need omavahel. Karl võtab ükshaaval vöörstaagi küljest lahti purje karabiinid.
4. Kogume purje kokku suurde kotti. Ilusast pakkimisest on asi kaugel. Kinnitame koti masti juurde.
5. Võtame teisest kotist teise eespurje, kinnitame selle mõne rihmaga reelingusse, et see tuule ja lainega minema ei lipsaks. 
6. Karl kinnitab falli ning uue purje karabiinid ükshaaval vöörstaaki, Anne seob või vajadusel vahetab soodid. 
7. Karl liigub masti falli juurde, Anne kokpitti soodi juurde. 
8. Karl tõmbab purje üles, Anne hoiab purje tühjana kuni fall pingul ning siis trimmib eespurje vastavalt kursile.
9. Karl klaarib masti ja toob Anne abiga kasutusel olnud purje kokpitti ja seejärel tuppa. 

Purjevahetus on üsna aeganõudev (kahekesi umbes 20-30 minutit). Keerulistes oludes on ette vööri liikumine suhteliselt ohtlik, mistõttu üldjoontes hoiame pigem väiksemat purjestust (sõidame aeglasemalt) ning meie kindel eelistus on purjevahetusi teha pigem päevavalguses. Alati see muidugi ei õnnestu. Purjevahetus vööris võib kaasa tuua ka ligumärjaks saamise. Korra näiteks kõndis Karl masti juurde vaid selleks, et pingutada üht otsa ja parasjagu murdus laine pardale nii, et vesi saapa säärest sisse voolas. Milline jõud on noil lainetel. Üks murdus poolikult meile kokpitti, nii et seal olnud asjad ujusid korralikus lombis. Teine paadi kerest tunduvalt kõrgem küngas murdus 1/3 ahtrisse ja lükkas meid kursilt umbes 30 kraadi jagu. Annele meenus päev kui ta veel svertpaadiga purjetas ja ühel maailmakarika etapil tuli randuda läbi murdlainete otse liivaranda. Tol päeval murdus umbes viiel purjetajal mast või läks katki puri, sest paat tegi murduval lainel uperkuudi. Kirjandus ütleb, et murduv laine, eriti kui tegemist on külglainega, muutub ohtlikuks kui selle kõrgus on 50% paadipikkusest ehk meie puhul kuus meetrit. Ikka ja jälle, kui väike on inimene.

Parim purjestuse lahendus oli groot kolmandas rehvis ning tormifoka seotud umbes poole masti kõrgusele esimesele vöörstaagile. Hea minek oli ka kahe väikse eespurjega, kuid kuskil poole tormi pealt hakkas mast tundmatuid helisi tegema ja otsustasime väiksest vöörstaaki edaspidi mitte kasutada. Helid mastis ei tekita kunagi head tunnet hinges. Tugev tuul ja suured lained toovad kaasa ka hunniku nö tavalisi helisid. Eriti süngelt mõjuvad paadis sees olles metallkere pihta murduvad lained või vööri kukkumine lainelt alla uude lainesse. Milline võimendunud heli. Karl ütleb toredasti, nagu istuksid muusika instrumendi sisemuses. Ehmatab. Eriti hästi ehmatab unest üles. Magamise, eelkõige uinumise, suurimaks vaenlaseks rasketes oludes ongi helid, mitte niivõrd loksumine. Kujutle end näiteks viiulisse või kontrabassi. Võiks ju kõrvatropid kõrva panna, aga kahekesi seilates oleks ikka üsna narr niimoodi rahus nurruda kui teine parasjagu üleval appi hüüab. Magamatus toob omakorda kaasa koordinatsiooni halvenemise, keha kanguse, kannatlikkuse lühenemise, mälu hägususe. Mõnikord lihtsalt ei mäletagi hommikul millise vahetuse ajal siis ikkagi miskit toimus.

Kui aga lõpuks paadi liikuma saime, oli tunne ikka päris hea. Ilmselt meie elu üks kõige suursugusemaid seilamisi Suurel merel. Noid samu murduvaid laineid oli ikka ütlemata äge jälgida nende läbipaistvuses, aga samas tuhandetes erinevates sinistes toonides. Nende suurus pani ikka kohkuma. Ülesõit tõi veel mitu kõigemat. Kõige soolasem. Absoluutselt kõik, mis sai krigises ja krägises või kangestus. Kõige tuulisem. Kõige lõunapoolsemad koordinaadid. Kõige rohkem pritsimist. Istuda sai vaid ühes nurgas sprayhoodi all, mis jäi väljapoole splash zone’i. Ühes öövahetuses oli Anne magamiskotiga juba tunnikese kitsukuses istunud nii, et laine ei pritsinud kokpitti. Väsimus oli aga suur ja lõpuks otsustas ta siiski pehmes magamiskotis pikali visata. Otseloomulikult – kabuum, laine, kõik ligumärg. Serenadast sai Serena veepark. Hirmuspõnev. Pisut hirmus, aga ütlemata põnev.

Tunnetada aitab väike lühivideo, mille leiab SIIT!

Kui lõpuks torm üle läks, saabus jällegi tuulevaikus koos ärevusega, et kas ikka kütust jagub. Jagus. Laine vaibus, hoovus toetas. Vahepeal sai ka kenasti õrnemas tuules suurema purjestusega seilatud. Varukütuseni ei jõudnudki. Otseloomulikult, väikese lõpu-bossina otsustas mootori õlisüsteem hakata streikima 15 miili enne sadamat. Õlinäidik hakkas vibreerima, mis võib viidata määrdunud õlile, ummistunud filtrile või mõnele elektroonilisele veale. Olime umbes 115h tunni juures oma viimasest õlivahetusest. Manuaal ütleb vahetuse sammuks 200h, me vahetame tavaliselt 130h lähistel kui õli juba mustake. Aga nagu praeguseks teada, jõudsime ilusti kohale. Tänaseks filter ja õli vahetatud ning näidik õnnelik. 

Meid jäeti karantiinidokki terveks ööks, sest paate oli palju ja kõiki ei jõutud kontrollida. Eestist siia lennanud madrus Juuli-Annile saime lehvitada ja hüüda, kuid pardale ei tohtinud teda tuua. Õnneks saime järgmisel hommikul kõik dokumendid korda. Ainult üks pakk läätsesid võeti biosecurity poolt ära. Hiljem leidsime oma voodi alt ka ühe kookospähkli, mida kindlasti poleks tohtinud siia tuua. Nojah, mõtleme, kuidas sellest salaja lahti saada. 

Esimesed päevad Uus-Meremaal veetsime sadamas olulisemaid paaditöid tehes. Mootori hooldus, masti kontroll ja muu sarnane. Olgem ausad, mõned pudelid kvaliteetset veini sai ka joodud. Tegime pikad metsamatkad, mida oleme nii väga igatsenud. Õhtuti käisime restoranides. Viimati saime päris steiki Panamas. 

Me oleme ikka uskumatult õnnelikud, et Uus-Meremaal kohal. Loodus on erakordselt kaunis, inimesed sõbralikud, poes on laias valikus süüa ja asjad töötavad. 

Eelnenud Vaikne ookean jättis oma eksootikas kindlasti kustumatu mälestuse. Idüllilised asustamata palmisaared, miljon erinevat kalakest kõigis värvides korallide vahel. Soe ookeanivesi kus sulistada. Aga ühel hetkel muutuvad väikesed asjad väsitavaks. Kui poes pole ühtegi juustu. Kui lahtisi mune ostes teed koju jõudes neile hulpimise testi, et veenduda kas ikka kõlbab, sest sul pole aimugi kaua need letil päikse käes niimoodi seisnud on. Kui joogivett pead kummipaadiga kuskilt allikast tooma (kui seda üldse on saada). Kui kuskil pole võimalust ennast pikalt jooksva sooja vee all pesta. Kui tead, et hädaolukorras saad loota ainult endale. Tongal näiteks olevat olnud üks merepäästekaater, aga see läks katki. Päästemeeskond triivis 5 päeva ookeanil ja lõpuks päästeti kuskilt Fiji kõrvalt NZ jõududega. Uus-Meremaa tsiviliseeritus toob vahelduseks hea tuttavliku kindlustunde…