Päev 1 (06.04)

Startisime ööpimeduses. Tegelikult öövalguses, 97% kuud. Kuidagi palju oli päeva jooksul teha ja ei saanud mõnusas rütmis tehtud. Nii sai start kerge väsimuse foonil, mida illustreerib ka seik, et unustasime ühe otsa, mille abil Karl paadilt karbikesi maha nühkis, paadi alla. Õnneks on meil võlli küljes lõikur ja jäime ilma vaid otsast. Konarlik. Ankur oli hiivates väga, väga mudane. Ka paat. Ka Karl. Mõistsin tema frustratsiooni selles osas. Saime õhtuses briisis nende hiiglaslike mölakate (loe: tankerite tango) vahelt välja nikerdatud. Purjed üles. Õhtusöök. Ja langesime une küüsi. Ärkasime kordamööda kella peale, et ümbrust kontrollida. Tuleb välja, et Vaikne ongi vaikne.

Päev 2 (07.04)

Vahelduva eduga mootordame ja purjetame. Hommikul pesime ankru ja teki savisest mudast, mis jäi kõikjale kinni. Seda oli nii fcking palju. Rets. Panime poomi üles, vahetasime purje suurema vastu. Nii palav. Vaikne on endiselt vaikne. Kaalutleme kui palju võime endale ööpäevas mootordamist lubada. Loodame jälle pärastlõunasele tuulele. Ookean on sile. Päike kuumutab. Tõstame päikese katet ühest poordist teise vastavalt päikse liikumisega. Suur rai hüppas veest. Nii lai! Mõned delfud kaugemal. Mõned kilbud. Üks pisike linnuke ja üks kiili sarnane tegelane reelingutrossil. Mängisime kaarte ja tegime Vana auks ühe pisikese rummikokteili laimiga. Mõnus. Hea olemine. Ainult, et higi voolab isegi põlveõndlates. 

See kõik on väga hoomamatult suur, mida teeme, aga samas koosneb nii triviaalsetest asjadest. Huvitav vastuolu.

Päev 3 (08.04)

Kirjutan öövahis olles, vahva pilvetupsuline kuuvalguses taevas on. Eile õhtul saabus tuul, mis on seni meid kenasti kandnud. Mul oli väga unerohke päev – magasin 19-23 voodis, 23-03 vahis olles pooletunniste tsüklitena, 03-07 voodis ja 14-16 diivanil. Oleme aru saanud oma teekonnal, et paadirütmiga harjumine võtabki oma 3-5 päeva, siis hakkavad energialevelid uuesti tõusma. Täna tegime ka klassikalise kopsikupesu päeva. Suur pesu mereveega ja 1l magevett loputuseks. Hea ja puhas tunne. Kahju ainult, et pliidi ees õhtusööki tehes kohe uuesti higistama hakkasin. Koriander ja brokkoli ei pidanud paadielus vastu ja läksid üle parda. Seadistasime oma plotteri paate jälgima ja alarmi andma – nüüd inimsilmale ka masin abiks!

Päev 4 (09.04)

Pühapäev. Kapten Karli pannkoogid! Kirjutan 10.04 hommikul, aga juba on väga raske meenutada, mis eile toimus. Ilmselt on see tingitud hektilisest magamisest. Või õigemini magamatusest. Lugesime. Kuulasime R2 Uue Biidi saadet toidu tegemise kõrvale. Kui olin kanakarri valmis saanud, siis maitsesime ja kana oli läinud hapuks. Kogu pannitäis üle parda. Ookeanil kahekesi olles ei tahaks väga toidumürgitust saada. Öö sai raske – tuul vaikis, mootordasime, triivisime.

Päev 5 (10.04)

Avastan end mõttelt, et paadis ei saa olla laisk. Ei saa laiselda selle klassikalises mõttes. Mustad nõud hakkavad kraanikaussi jäetuna seal loksumisest põrgulärmi tegema. Korraks lauanurgale toetatud kohvitass võib sealt igal hetkel plehku panna. Vedelema jäetud riided vedelevad varsti veel ekstreemsemates kohtades. Suure purje liiga hiline vahetamine väikse vastu võib maksta asjade purunemise. Ja nii edasi. Panime landid vette. Väsimuse foonil on iga liigutus nii raske tulema. Ja kuumus võtab ka oma lisades igale väiksele liigutusele kohe kõikjale ka higimullid. Päeval oli ilm tuulisem, õhtul vaikis. Vaikis. Vaikis. Tuul vaikis, aga laine jäi. Algas prõmmimise mäng. Meil kummalgi pole probleemi lihtsalt triivimise ja tuule ootamisega, aga väga tüütu on see läbi paadi tunnetatav lõhkumise heli ja vibratsioon. See tekib lainest, mille “lahtumine” võtab kauem. Andsime lõpuks alla, panime mootori ja magasime – mina üleval vahis, Karl all koikus.

Päev 6 (11.04)

Raske ärkamine. Tõmbasime uue ilma, et siis vaikustest välja nihverdada. Ei tundu lihtne ülesanne. Landid vees. Hommikukohvi kõrvale kuulasime Klassikaraadio Lihtsalt Nostalgiat. Purjevahetus suurema vastu. Higi voolas ja tilkus kõikjale prilliklassi sisemisele poolele. Nagu piisad aknal. Polnudki eilsest pesust alates higistanud. Ah, ei – valetan, õhtusööki tehes ikka sai. Tekkis termin ” meremehe juustuviil”, sest meil pole pardal juustunuga ja Panamas ka polnud ühtegi ja nii lõikame suurest juustulatist tavalise noaga pakse viile. Palav päev. Keerulised olud – mitu purjevahetust. Päeva lõpuks, pimeduse saabudes panime ikka mootorid tööle. Kala hammustas pool lanti ja lipsas minema.

Päev 7 (12.04)

Täna öösel sai hästi magada. See tuli küll selle arvelt, et mootordasime kuna tuult polnud. Proovime uut vahetuste süsteemi 6+6h. Karl tudub 20-02 ja mina 02-08. Ning see, kes õues, saab ka osaliselt tukkuda. Ärkasin. Tegin hommiksöögi. Karl oli juba uue ilma tõmmanud, vaatasin seda ning laususin “Kõige suurem plekk, mida ma elus näinud olen.” – ca 200-300 miili Galapagose lähistel. Järgnes pikk ja põhjalik kütusevarude üle arvutamine ning palusime Markusel uurida Galapagosel võimalust tankida. Esialgu ennetavalt. Uurisime ka oma spinnakerisüsteemi, aga arvasime, et kahekesi pikal ületusel seda esimest korda proovida omab teatud riske.

Tekkis väljend squalli squash, kui nihverdasime tumedamatest ja vihmasematest pilvedest eemale – squallideks neid vist tegelikult tituleerida ei saanud. Lõunapaiku lendas laiali meie poomi ülestõmbe seekel – kõik jupid maandusid imeläbi pardal ja saime olukorra parandatud asap.

Pardal on väike linnuke, kellele panime seemneid ja vett. Ja siis oli ka üks sisalik, kes teab kust kohast meiega kaasa seigelnud on. Kahjuks olime sunnitud temast looduma, sest kes teab, kuhu toidu vahele ta end poetab. Karlil pugesid pisarad silma. Vot nii suure südamega on ta.

Päev 8 (13.04)

Öösel kui olin üksi vahis hakkas Sassi kalarull häält tegema. Võtsin valguse, äratasin Karli ja asusin tööpostile. Avastasin, et landi otsas oli hoopis lind. Me ei osanud muud teha kui, et lõikasime tamiili läbi. Hommikul ärgates oli Karl ka pisilinnule matused korraldanud – ilmselt oli ta meiega kusagilt kaugelt ja ei tulnud uute tingimustega toime.

Päev sai rahulikum, koristasin natuke, proovisin Priidu õpetuste järgi porgandite hapendamist. Lugesime pikalt. Hea rutiiniga päev.

Päev 9 (14.04)

Istun öösel vahis. Minu aeg 20-02. Tähistaevas. Pool kuidagi uduvines on kõik. Täielik tuulevaikus. Vesi peegeldab peeglina vastu. Vööri navituledes hõljuvad viis linnukest, kes teevad naljakat kurguheli. Hakkame neid draakoniteks kutsuma. Kui nad eenduvad paadist on neid näha ka veepeegeldusest. Nii sile. Eemal – kaugel või kõrgel, lööb äikest. Ei mürista. Vaikse vaikus on hoomamatult suur ja müstiliselt ürgne. Veenuse peegeldus on pimeduse saabudes veepinnal. Polegi vist kunagi varem näinud planeeti niimoodi peegeldamas. Nagu kuusillerdus, aga on hoopis Veenuse sillerdus. Jällegi – müstiline, suursuguselt müstiline.

Päeval saime kala. Ühe hästi väikse mahi- mahi. Praadisin selle lõunaks riisi kõrvale. Täna siis üle tüki aja jälle mootordame. On tekkinud võimalus, et vajadusel saab Galapagosel tankida. 300 dollarit protseduur ja 2 dollarit/liiter.

Kurk valutab natuke. Teen tee ja loen edasi. Lähitundidel ületame kolmandat korda ekvaatori.

Päev 10 (15.04)

Kesköö paiku ületasime ekvaatori koordinaatidel 0°00 ́N 87°25 ́W. Ületamise hetkel panin meile kõlarist mängima Abba “Andante, Andante”. Hoidsin unest ärganud Karlil tugevasti ümbert kinni. Hiljem Karl ütles Ekvaatori Vanale tänud, et ta meid ikka hoidnud on ja andsime talle rummirüüpe. Hommikul tähistasime ekvaatori ületamist kodumaise külmikust võetud mulliga – Värskaga. Ma ei tea, kas asi on selles, et elame niivõrd soolases keskkonnas, aga Värska ei tundu enam üldse soolane. Karl küll arvab, et ma pole enam mingi riimveekala, vaid ikka ookeani oma.

Päev, kus sisenesime doldrumitesse. Palju pilvi juba hommikust saati saatmas. Palju purjevahetusi. Äikest. Vihma. Vihm on muidugi paadile äärmiselt kasulik. Kogusime vihmavett, pesime ennast ja pesu. Karl: “Korralik hipi pask!”

Pardale lendas imeilusa nokaga linnuke. Helesinine ja roosa toon olid lihtsalt nii lummavad. Saime natuke suurema mahi-mahi. Kohtasime kalalaeva, keda polnud AISil.

Mulle väga meeldis, et vaatamata vihmasajule oli paadis sees kuiv ja soe ning mõnusalt hoitud olemine. Panamas sikatatud aknad peavad kenasti. Ning superluks oli see, et Karl oli chorizo pada mõnusalt suure koguse teinud. Nii oli hektilisel päeval ainult soojendamise vaev. Ja ühtlasi see sobis väga hästi sellesse halli ja pisut jahedamasse.

Päev 11 (16.04)

Ööpäevane läbisõit 44nm, aga see kuidagi ei häiri. Tuuled on hektilised. Vaiksed. Hiilime tasa tasa. Proovime mootorit kasutada võimalikult vähe. Vaatamata raskele ööle leidis Karl endas hommikul energiat, et teha pannkooke. Pühapäev ju ikkagi. Ja millised krõbedad ääred! Noms.

Doldrumid jätkuvad. Mõlemil pead valutavad, aga jääme rahulikuks ja kannatlikuks. Ööpimeduse saabudes tuul siiski kukub täielikult ja paneme mootori. Hektilisem ilm on löönud segi ka unetunnid ja elurütmi. Hakkad näiteks lugema ja mõne hetke pärast pakid kõik kokku, sest hakkab sadama ja tuul tõuseb. Rehvid. Võtad rehvi välja. Rehvid. Võtad välja. Mõnikord looduse vimkad väsitavad.

Päev 12 (17.04)

Pean kõigepealt mainima, et teine mahi-mahi oli mu elu esimene kala, mille fileerisin. Küll pärast seda kui Karl oli verisema töö ära teinud. Pea ja sisikonna eemaldanud. Tuul on meid täna tublisti ja rahulikult kandnud. Tegime groodi pisut üles tõmmates katki, aga paikasin ta masinaga kohe ära.Naljakas tunne on mõelda, et oleme juba 12 päeva merel olnud. Tavaliselt tunduks see pikk ülesõit ja päevad mõjuksid kuidagi raskemalt. Sel korral oleme vaimselt ilmselt end rohkem valmis seadnud, et see on kuidagi “lupsti” läinud. Oleme võidelnud vihma ja halliga juba mitu päeva. See on huvitav, kuidas doldrumites on ka värvide tonaalsus täiesti teistsugune. Puudub igasugune soe pastelsus. Kõige, kõige hullemad on paadis hetked, kus tuul vaikib, aga laine jääb. See resonants, mis tekib paati sellest prõmmimisest lõikab kogu kehasse. Ja ka hinge. Ja ka paati. Ja purjedesse. Ja vantidesse. Ja. Ja. Ja.

Päev 13 (18.04)

Avastasime, et tuult oodates on meie lant kuhugi paadi alla kinni jäänud. Ei ole seda veel läbi lõiganud – ehk tuleb tuulevaiksem ja siledam ilm, siis saab kontrollida. Proovisin küpsetada saia, nii soolast kui ka magusat, kuid mõlemist tuli välja ainult üks suur käkk. Taigen ei kerkinud. Oli siis liig niiske, külm või liiga palju jahu või vähe pärmi. Ei tea. Eks peab kunagi uuesti proovima. Hea uudis on see, et Priidu õpetuse järgi tehtud porgandid maitsevad väga head.

Öösel ladistas kui Karl vahis oli. Sadas mu lahtisest luugist mulle ka voodisse. Ning sadas groodi rehvi sisse nii, et sinna tekkis suur pauna täis vett. Hea oli oma vahti alustada nii, et jope varrukasse voolas vesi sisse kui purje päästsime.

Suur hall, nad ütlevad madalhetkede kohta.

Päev 14 (19.04)

Täna saab meil 9 kuud kodumaalt. Pikk aeg. Nii palju emotsionaalselt virr-varri on selle ajaga läbi elatud. Nii palju kogetud.Täna oleme paadis mõlemad tubased. Vahepeal küll kontrollime, mis õues toimub, aga tuleb vaid tõdeda, et vihma endiselt sajab. Panime mootori akusid laadima, mis on tüütu sest see heli on nii intensiivne nurrumine.Pärastlõunal saabus oodatud tuulevaikus ja Karl sai paadi alla sukelduda. Saime landi valla – oli kergelt millegi taha kinni jäänud. Karl on ikka väga vapper. Ühtlasi nägi ta, et meie põhi on limuskeid täis kasvanud. Eks ankrus või mõnel rahulikumal hetkel saame ära puhastada. Karbid kriimustavad!

Öösel oli tekile sattunud ka kaks kalmaari. Huvitav, kuidas?

Päev 15 (20.04)

Jõudsime passaatidesse. Jee. Seljatasime selleks korraks doldrumid. Lõpuks. Nüüd on päike ja tuul ja lendleme Markiisaarte suunas. Keha vajab uue lainega harjumist. Selle massiivsus annab kuidagi teise tõuke sisemusse. Magasime natuke rohkem ja nii ka olemine kohe helgem. Nägime teist purjekat. Saime ühe väikse mahi-mahi. Öösel vahis olles leian end tundelt, kuidas laine ja tuul ei ole omavahel üldse rütmis. Ei tunne teineteist ära. Ei anna lõtku. Kui tuul vaikib ja laine jääb, siis iga suurema svelliga lööb purje tuulest tühjaks ja sünge litakas kõlab läbi paadi. Hoiad hinge kinni, et miskit ei puruneks.

Päev 16 (21.04)

Järjekordne hektiliselt keha loopiv uni. Hommikuvalguses kaklesime kalalaevastikuga, kuhu kuulusid paadid Wan Xin 87, Ning Tai 22, Hua Ying 87, Zhou Yu 922. Millised koledused  ja milline koletu tegu püüda massiga. Meie aga, oma lihtsal Serenadal, lihtsa landiga saime kala juba enne hommikusööki. Karl pani landi sisse ja kohe oligi mahi- mahi platsis. Kontrollisime täna põhjalikult üle roolisüsteemi, pingutasime natuke trosse. Oleme seni kasutanud autopilooti. Avastasime tuulerooli pinni keevituses prao ja kleepisime sinna sikaga tugevduse. Ehk peab miskit. Kui peaksime tuulerooli kasutama, tuleb selle arengul silma peal hoida. Ikkagi 2500nm veel minna.

Täna oli kohati rahutus hinges selle sõidu kestvuse üle mõeldes. Ikkagi niinii kaua ju! Eks selline tunne tekib peamiselt väsimuse foonil – viimased päevad on olnud üsna füüsilised just elutingimusi arvestades.

Päev 17 (22.04)

Sündmustevaesem päev. Muutsime natuke mastitrimmi, paikasin punasel purjel väikse alaliigi prao ning testisime naljaka kujuga purje.

Palju tuunikalasid hüppas paadi läheduses veest välja, aga mitte ükski ei hakanud landi otsa.

Päev 18 (23.04)

Pannkoogi pühapäev. Viimane banaan ja avokaado läksid käiku. Pean mõlemi säili(ta)mist 18 päeva suureks saavutuseks. Leidsin end mõttelt, et miks küll kodumaal on igal kolmandal päeval vaja poes käia. Rahuliku kulgemisega päev. Õhtul avastasime järsku, et Karli põlv on paistes. Kirjutasime kohe ka Riinale, kes pani diagnoosiks prepatellaabe bursiit – põletik limapaunas, mis on kahjustada saanud ilmselt põlvili asjatamistest purjevahetustel jne. On ju Karl ka väga liikuv paadis. Raviplaan paigas, südamed rahul.

Päev 19 (24.04)

Öö sai hektilise unega. Naljaka kujuga puri ei vedanud väga hästi ja tahtis sõita ainult 120 kraadist nurka. Toomas riidles pidevalt, et ta ei taha niipalju pöörata. Kui olin just uuesti magama saanud, tuli squall (ootamatu vihmapagi ühes tugeva tuulega). Vihmamantel selga ja õue Karlile igaksjuhuks appi grooti rehvima. Kõik toimus nii suure väsimuse foonil, et hommikul tekkis küsimus – oli see nüüd unes või ilmsi?

Päev 20-21 (25-26.04)

Eile jäi kuidagi kirjutamata. Polnud jaksu. Väga tuulevaikne ja kuum päev. Päeval võtsime purjed alla ja Karl käis põhja limuskitest puhastamas. Kusjuures pannilabidaga. Hoovus oli tuntav ja otsast kinni hoidmine omaette väljakutse. Limuskid aga langesid nagu sulalumi ookeani sügavustesse. Kust nad üldse tekivad? Kas nad ka paadi küljes paljunevad? Igastahes tehtud töö oli suur ja Karl väga vapper.Mingi hetk saime eespurje jälle üles. Oli imeline loojang ja nii mõnusa sulina saatel tekkis uus briis. Veeretasime Yatziet.Öösel minu vahetuse ajal tuul kestis kenasti, kuid ajaks, mil pidin voodisse pugema ta vaikis. Võtsime purje alla ja jäime triivi. See tõi kaasa pisut suurema loksumise. Uni sai auklikum. Öösel möödus meist ka teine jaht, kellega Karl sai raadios mõned sõnad vahetatud. Huvitav kui suur on tõenäosus, et nii suurel alal kaks purjekat teineteisest miili kaugusel kohtuvad? Päev sai rahulikuma loomuga. Mitu korda kohvijoomist. Kerges briisis seilamine. Vahetasime mootori ühel näidikul pirni ning panime paadi valmis tugevama tuule saabumiseks. Nii lubab vähemalt ennustus.

Päev 22 (27.04)

Karl lubas kirjutada (laste)raamatu “Kaks sitapead – squall ja swell”. Palju otsimist kobinatsioonis purjed, tuul, lained ja kurss. Igast erisuundadest tulevad lained on keeruline läbi murda. Õnneks pärastlõunal saabus ka mingi rahu. Saime oma kuuenda mahi-mahi. Öösel magades võtsin fliisteki peale, kergelt jahedam on.

Päev 23 (28.04)

Poole maa joon sai ületatud. Saime sel puhul Sassi poordist oma selle ülesõidu esimese tuuna. Jälle paraja suurusega ja just siis kui eelmine kala külmikust otsa sai. Päevane purjetamine sai väga, väga ilus. Saime ka Tuuli toimima pärast korraliku pesu. Mängisime Yatziet – Karl tegi uue max skoori. Mudisin ta põlvede ümbrusi, et pingeid natuke leevendada.

Ja siis. Loojus päike. Tuli pimedus. Vihm. Tuul. Rehvisime groodi. Võtsime groodi üldse ära, sest tuult juba 24+kn ja siis piisab ainult eespurjest. Saime selle just kihutama trimmitud kui järsku pagi möödus ja 6kn. AGA LAINE JÄÄB! Kõik peksab. Lõhub. Mööbel krigiseb. Spagetid topsis kõiguvad ühest servast teise. Tassid jäävad seekord riiuli ette pandud nööri taha kinni. Võtame purje alla ja jääme lihtsalt triivi ja kõik lengerdab. Tekib kerge iiveldus. Veresuhkur on madal, sest kell on pool kaks öösel või kolm või neli. Uus pilv. Uus tuul. Suva kraadilt. Puri üles. Puri alla. Karl hüüab “tahan maale!” Ja isegi leian end mõttelt, et “miks kurat see laine üldse vajalik on!?” Ja kui irooniline on ühe inimese väiksus selle keskel. Kui tühise ja saamatuna end tunned. Aa, ja tugeva pagi ajal murdus ikkagi Tuuli kinnituse pinn keevitusest katki. Ei aidanud me sika parandus.

“Oh häda, oh häda…”

Lõpuks saime kõikide füüsika seaduste vastu ikkagi kuidagi selles tsentrifuugis mõned unetunnid.

Päev 24 (29.04)

Tegin kohvi kangema ja pudru magusama. Pärast sellist janti… on seda turgutust väga, väga vaja.

Kurtsime Markusele ja saime vastuseks: ”Praegu näitabki mäsu teile. Loodan, et peate vastu. Siin midagi ilusat kahjuks ei näita, all Antartikast on juba uus laine front tulemas.”

AGA.

Nagu ikka. Halvale järgneb hea. Pilved hajusid, vihm lakkas, päike tuli välja. Terve päev puhus kena 14-22kn tuul, mis meid edasi lennutas. Heam. Magasime päeval. Pesime õhtul kokpitis.

Päev 25 (30.04)

Tänasel pühapäeva hommikul on tunne, et tahaks istuda diivanil, juua kohvi, vaadata “Hommik Anuga” ning pärast seda mitu osa “Sõprasid.” Karl mõtles, et teeb traditsioonilisi pannukaid, kuid avastasime, et munad lõhnavad naljakalt ja ei hakanud riskima. Loksutas ka korralikult. Keha ärkas kangelt. Hing ka kuidagi teist päeva rahutu, otsib mingitsorti uut väljundit. Lugemist on, aga ei jaksa koguaeg teksti tarbida. Saateid/podcaste pole mahti kuulata. Visuaalseid väljundeid ei laadinud alla. Mängisime yatziet, kuulasime Muusika Nõukogu nii, et olime ise ka kriitikud ja hindasime. Purjetamise vaatevinklist oli täitsa hea minekuga päev.

Päev 26 (01.05)

Esimene mai,
ai, ai, ai.

Karl tegi luuletuse kirjeldamaks, kuidas kaks erisuunalist lainet teevad haiget nii paadile kui meile. Keha jääb kangeks. Rääkides nendest kahest lainest – svellist ja tuulelainest, siis väga keeruline on leida optimaalset kurssi 3-4m Vooremaa künka ja 1-2m tuulelaine vahel. Kusjuures esimene tuleb pea külje pealt, teine vastavalt tuule suunale. Aga võimas on svelli massiivsus – uskumatud vahemaad, mida nad läbivad!

Päev 27 (02.05)

”Emotsionaalne talveuni seisneb selles, et ma enam ei mõtle, kas ja millal me kohale jõuame,” ütles Karl ja lisas: “See on leppimise faas, mitte segi ajada kurbuse või loobumisega.” Pilves ja hall ilm tõi emotsionaalse talveune tunde. Isegi päiksekatet ei pidanud panema. See muidugi ei meeldi meie akudele, mida olime sunnitud mootoriga laadima.Tundub,et hetkel on käsil selle etapi selgroo murdmise faas. Täna öösel jääb sõita 1521 miili, mis oli enne Suur Sinist meie pikim etapp Brasiiliast Pranstuse Guajaanasse. Kurb on see, et täna sai haiget meie punane puri. Meie tööloom. Üks raputus lainelt lõi selle rabeda materjali täpselt õmbluse alt katki. Ja mu masin on täpselt natuke liiga nõrk, et selle parandamisega hästi hakkama saada. Täna ta polnud absoluutselt koostöö aldis, homme jälle. Avastasime, et ka meie naljaka kujuga purje ahterliigis on mõned praod ja ei hakanud ka seda üles tõmbama, vaid panime oma kõige pisema purje – kuni tuult jagub, sobib ta hästi.

Päev 28-29 (03-04.05)

Arvan, et see on üsna keeruline nii kehale kui ajule, et justkui midagi uut ei juhtu. Kõik liigub omasoodu päevast päeva. Mingitsorti akumuleerunud baasväsimus on sees. Proovid küll erinevate meediumite abil seda lõhustada, aga nagu seda “kicki” pole. Samas võib-olla on see just hea arvestades kui palju emotsioone on sisse võetud viimase 10 kuu jooksul ja kui palju on veel ees. Karl tõi täna hea paralleeli, kuidas ta tunneb, et end kui hammasratas, mis on kusagilt süsteemist välja võetud ja pandud kuhugi täiesti teise. Kuhugi hoomamatult suurde. Ja kui väikse ja tühisena end nii tunda võib. Suur Sinine on iseenesest ägedalt võimas. Nii nii suur svell. Ja meie pähklikooreke kulgemas siin omasoodu. Kuutsükkel sai täis ehk jälle on täiskuu.

Saime punase purje kuidagi parandatud. Ilmselt kasutada saab, aga peame ta kindlasti ka purje töökotta kusagil saama!

Päev 30 (05.05)

Vaikuse päev Vaiksel. Väga vähe sõnu juhtus meie vahele. Nägime kahte vaalalist. Laine väsitab keha üsna intensiivselt. Loks-loks-loks-loks.

Päev 31 (06.05)

ÜKS KUU MEREL. ÕIGEMINI OOKEANIL.

sõge värk. 1/10 kogu meie teel oldud ajast. Naljakas on mõelda, mida kõike tavarutiinis kuu ajaga inimesed teevad. Koolid, tööd, poed, reisid, kohvikud, kinod, teatrid, sõbrad, messenger, internet, uudised. Me isegi ei tea, kas ja kes hetkel Eestis ministrid on.

See on ka meie kogu seikluse eeldatav kõige pikem ülesõit ja loodetavasti väärt seda kogu oma olemusega.

Päev 32 (07.05)

Keegi sindrinahk sõi meie viimase hea landi ära. Alla 1000 miili jäänud. Nägime teist purjekat, kes möödus meist 0.25 miili kauguselt. Suhtlesime raadios – lubasid baarist kogu õlu mitte ära juua.

Päike pilvede taga, mistõttu laeme mootoriga.

Päev 33-34 (08-09.05)

Kuidagi üksluisus ja apaatsus on kirjutamisest eemal hoidnud. Täna magasin päeval pikemalt, siis tegime klassikalise kopsikupesu ja nüüd olen vahis. On tähistaevas, tuult mõnusalt 16+kn. Kiirus hea. Keskmise suurusega groot üleval. Tegin teed ja söön küpsist. Pea natike valutab. Täna oli üle tüki aja päikseline päev, mis tähendab, et saime akudesse energiat. Tegin viimased juurikad, 2 bataati ja 2 peeti, ahjus ära. Kala pole juba mitu päeva saanud. Spotify ei mängi enam allalaetud mussi, arvab, et aeg on online minna. 788.7nm minna. Kuu kahaneb.

Päev 35 (10.05)

Jälle üks päev ookeanil. Päiksepaisteline. Mitme lainega ehk natike ebamugavam. Kala ei näkanud. Testisime ja kontrollisime mootorit, sest öösel laadimise ajal suri korraks pärast käivitamist välja. Teise korraga toimis kenasti. Ja toimis ka täna kenasti. Ehk oli meil lihtsalt kütusehoob natuke vales asendis. Õhtupoole tulid tumedad pilved ja tõid tuule ja vihma. Groot prõmmis, rehvisime, võtsime rehvi välja, rehvisime uuesti. Söögitegemise kirglikkus hakkab tuhmuma. Ei jaksa erilisusele enam mõelda. Riisikäki võiku ja choco pops ruulib. Kahe Muhu väina jagu jäänud. Sain öösel lendkalaga vastu pead. Siis ta kukkus kokpitti ja mul ei olnud üldse mahti teda kätte võtta. Karl ärkas mu äginate peale ja tuli päästis nii minu kui ka kala.

Päev 36 (11.05)

Ärkasin nagu oleks kahe puuga vastu pead saanud. Keha nii kange. Öösel loksutas korralikult. Choco pops lohutab. Ja kohvi. Aga Netflixi endiselt pole. Vahelduva pilvisusega päev. Tuul aitas ikka edasi. Laine üldpildis ok, aga mõne suurema svelli viskas ikka sisse. Siis kõigub korralikult. Joonistasin täna natuke.

Päev 37 (12.05)

Pikk uni ja pisut vähem loksutamist on toonud natuke kergema hingamise.

Päev 38 (13.05)

Tuul vaikis eile õhtul ja hakkasime öösel mängima mängu, et mis purjestus võiks sobida loksutavale lainele ja tuulevaikusele. Tüütu. Svell on väga tüütu. Saime mõlemad umbes 3h magada. Väga väga raske hommik.

Kohvi
Choco pops
Kohvi
Šokolaad
Kohvi
Lõuna
Coca-cola
Sugar rush ja comfort food, palun päästa meid.

Lõunauni. Kankudest tankimine. Artikli kirjutamine Panamast. Ja kerge peavalu.

Päev 39 (14.05)

Emadepäev. Loodetavasti meie saadetud lilled jõudsid meie emadeni. SÕIME ÄRA ÕUNA. SELLE ÜHE, MIS MEIL VEEL ALLES OLI.

Tekkis leppimise tunne. Ja rahu tunne. Et läheb veel pikemalt. Eks pikk uni teeb alati oma positiivse töö. Ja pikk uni rahulikult merel veel eriti hea tunde.

Karl magas oma hommikust und kui mina istusin õues, jõin kohvi ja lugesin. Lugesin vertikaalmigratsioonist ja valgusest ookeanis. Absoluutselt müstiline. Ja teadlane, kellest loen, on absoluutselt badass naine. Vertikaalmigratsioon on siis alumiste ookeanikihtide olendite migreerumine päikseloojangul kõrgematesse kihtidesse, et ampsata üks korralik kõhutäis.

Teine päev vaiksemat tuult. Intuitiivselt on väga naljakas purjetada vaikses tuuleks kõige väiksema purjesetusega, kuid see on svellis ja tuulelaines ainus viis, kuidas prõmmimist vältida. Spinnakeri pole mahti olnud endiselt proovida. Karl küsis hommikul lootusrikka küsimuse:

“Ei tea, kas meie ka kellestki mööda sõidame?” Nimelt öösel möödus meist järjekordne purjekas – 17m pikk ja 8m lai. Katamaraan ilmselt. Umbes 350nm minna, homme peaks ennustuse kohaselt tuult tõstma hakkama.

Päev 40 (15.05)

Ma ei uskunud alguses, et see ületus nii kaua võib kesta. Ennustasin 34 päeva. Vaikne on olnud kohati väga vaikne. Paat ilmselt üsna karpis. Ja purjestus pisut katki, mistõttu oleme hoidnud võimalikku, mis tähendab alapurjestust. Aga see-eest riskivabam.

Täna selline vestlus:
K: Pikkuskraad nüüd 135 kraadi
A: 5 kraadi minna.
K: Ühe õlle jagu.

Öine uni oli jälle kuidagi ärevam. Tudusin natuke ka päeval. Karl tegi õhtuks ülimaitsva jalapeno-pärlsibula- juustu pasta. Noms.

Hommikune quilty pleasure endiselt Bounty šokolaad kohvi kõrval.

Ainus välisuudis, mida 40 päeva jooksul läbi kaldatiimi kuulnud oleme on, et naine võitis Golden Globe Race, mille käigus purjetas 235 päeva järjest. Võimas!

Aa, ja tuligi pisut rohkem tuult. Ööseks lubab veel rohkem. 268nm minna.

Päikseloojangul tegime halsi. Plotter näitab 8-12m, vertikaalmigratsioon täiest hoos. Tegelik sügavus ca 3km.

Päev 41 (16.05)

Magasin öösel väga hästi. Päeval kohe rohkem energiat ja parema vaibsiga minek. Tuul on hoidnud. Ehk hoiab öö ka? 168n minna. Karl tegi täna “Paadimehe ramenit” – Mitchi kiirnuudlid, maisi, marineeritud idude ja ingveriga. Õhtul lisasisime ka kodumaise sealiha konservi.

Jutustasime täna omavahel palju. Arutlesime Vaikse ookeani ületusest kui saavutusest meie elus. Õhtupoole kuulasime R2 Muusika nõukogu. Tegeime 2 halssi. Laine möllab. Kõigutab.

Päev 42 (17.05-18.05 hommik)

Maa paistab! Otsisime maad vanade Prantsuse Polüneeslaste kombel, mida olime raamatust lugenud. Nimelt pidavat saarte kohal olema teist sorti pilved. Pilved leidsime, maa ka, aga kas need kuidagi teistmoodi välja paistsid, ei oska öelda.

Uskumatu! Uskumatu saavutus!