Esimesel õhtul õnnestus meil päevavalguses keerukamate madalike vahelt kenasti läbi nihverdada. Loojang tõi imelise värvidemängu, nagu ikka ookeanil. Ilmselt maal ja ankrualas ka, aga igasugu argitoimetuste taustal ei kipu seda alati märkama. Ja seejärel esimesed märgid sellest, et troopika jääb seljataha – soe müts pähe ja pusa selga. Järgmisel ööl puhv ja vest. Siis soe pesu. Siis alusjope. Siis full on tormikad. Siis eriti mõnusalt pehme miinuskraadide magamiskott, milles on lihtsalt nii mõnus soe tähti vaadata. Päeval päikesepaistes purjetades või öösel koikusse pugedes koorid kõik kihid jälle maha. Koikusse poed öö jooksul mitu korda. Jagasime kergematel öödel vahetused 3+3 ja raskematel 2+2 tundi. Kergem öö tähendab, et saab ka vahis 20min kaupa tukastada. Raskem öö tähendab pidevat ärkvelolekut. Sellel ülesõidul oli ka päevane lõunauinak väga hinnas. 

Esimesed päevad olid üsna tuulevaiksed ning pidime kasutama rohkem peamasinavärki ja kütust, kui oleks soovinud. Selle ülesõidu kohta infot kogudes pandi erinevates artiklites südamele, et tuulevaikustes tasub kindlasti mootordada, mitte passides oodata kuna rõhkkonnad vahetuvad üsna kiirelt ja olud võivad muutuda oluliselt halvemaks. Mootordasime kokku ligi kolme ööpäeva jagu ja just umbes kolm-neli päeva hiljem sattus meie läbitud teekonnale Fiji juures tekkinud, kuid selleks hetkeks juba pisut vaibunud orkaan (vt pilti allpool) – tuuletugevust ikka nii 40-50kn jagu. Sinna sattumine olnuks oluliselt riskantsem.

Kolmandal ülesõidu päeval magas Anne parasjagu lõunaund ja Karl oli vahis kui tuul tõusis kümne minuti jooksul olematust tormini. Hoiatuse oli andnud ka hommikune taevas, mis nägi välja justkui “kalasoomus” (vt pilti allpool). Sellist pilvisust kutsutaksegi hellitavalt mackerel sky ja juba vanadelt meresõitjatelt oli teada, et see toob kaasa tormi ja vihma. Peegelsile vesi asendus järjest tõusva lainega. Järgmised neli päeva oli keskmine tuuletugevus 20-25kn kanti ning tugevamaid pagid kuni 35kn. Laine kerkis kuni nelja meetrini. Sobivat purjestust säherdusse tormi otsisime pikalt, sest polnud ju me Serenadaga varem sellistes oludes nii pikalt müranud. Purjevahetusi kokku tegime sellel ülesõidul umbes kahe tosina jagu. 

Eespurje vahetamine askeetlikul (meil pole ühtegi rullpurje) Serenada pardal kahe inimesega näeb välja umbes selline:

1. Roolib meie truu kaaslane tuulerool Tuuli.
2. Anne läheb masti falli juurde, et anda seda järgi. Karl ette vööri, et koguda kokku ja kinnitada reelingusse allavõetav eespuri. 
3. Puri all. Anne võtab lahti soodid, sõlmib need omavahel. Karl võtab ükshaaval vöörstaagi küljest lahti purje karabiinid.
4. Kogume purje kokku suurde kotti. Ilusast pakkimisest on asi kaugel. Kinnitame koti masti juurde.
5. Võtame teisest kotist teise eespurje, kinnitame selle mõne rihmaga reelingusse, et see tuule ja lainega minema ei lipsaks. 
6. Karl kinnitab falli ning uue purje karabiinid ükshaaval vöörstaaki, Anne seob või vajadusel vahetab soodid. 
7. Karl liigub masti falli juurde, Anne kokpitti soodi juurde. 
8. Karl tõmbab purje üles, Anne hoiab purje tühjana kuni fall pingul ning siis trimmib eespurje vastavalt kursile.
9. Karl klaarib masti ja toob Anne abiga kasutusel olnud purje kokpitti ja seejärel tuppa. 

Purjevahetus on üsna aeganõudev (kahekesi umbes 20-30 minutit). Keerulistes oludes on ette vööri liikumine suhteliselt ohtlik, mistõttu üldjoontes hoiame pigem väiksemat purjestust (sõidame aeglasemalt) ning meie kindel eelistus on purjevahetusi teha pigem päevavalguses. Alati see muidugi ei õnnestu. Purjevahetus vööris võib kaasa tuua ka ligumärjaks saamise. Korra näiteks kõndis Karl masti juurde vaid selleks, et pingutada üht otsa ja parasjagu murdus laine pardale nii, et vesi saapa säärest sisse voolas. Milline jõud on noil lainetel. Üks murdus poolikult meile kokpitti, nii et seal olnud asjad ujusid korralikus lombis. Teine paadi kerest tunduvalt kõrgem küngas murdus 1/3 ahtrisse ja lükkas meid kursilt umbes 30 kraadi jagu. Annele meenus päev kui ta veel svertpaadiga purjetas ja ühel maailmakarika etapil tuli randuda läbi murdlainete otse liivaranda. Tol päeval murdus umbes viiel purjetajal mast või läks katki puri, sest paat tegi murduval lainel uperkuudi. Kirjandus ütleb, et murduv laine, eriti kui tegemist on külglainega, muutub ohtlikuks kui selle kõrgus on 50% paadipikkusest ehk meie puhul kuus meetrit. Ikka ja jälle, kui väike on inimene.

Parim purjestuse lahendus oli groot kolmandas rehvis ning tormifoka seotud umbes poole masti kõrgusele esimesele vöörstaagile. Hea minek oli ka kahe väikse eespurjega, kuid kuskil poole tormi pealt hakkas mast tundmatuid helisi tegema ja otsustasime väiksest vöörstaaki edaspidi mitte kasutada. Helid mastis ei tekita kunagi head tunnet hinges. Tugev tuul ja suured lained toovad kaasa ka hunniku nö tavalisi helisid. Eriti süngelt mõjuvad paadis sees olles metallkere pihta murduvad lained või vööri kukkumine lainelt alla uude lainesse. Milline võimendunud heli. Karl ütleb toredasti, nagu istuksid muusika instrumendi sisemuses. Ehmatab. Eriti hästi ehmatab unest üles. Magamise, eelkõige uinumise, suurimaks vaenlaseks rasketes oludes ongi helid, mitte niivõrd loksumine. Kujutle end näiteks viiulisse või kontrabassi. Võiks ju kõrvatropid kõrva panna, aga kahekesi seilates oleks ikka üsna narr niimoodi rahus nurruda kui teine parasjagu üleval appi hüüab. Magamatus toob omakorda kaasa koordinatsiooni halvenemise, keha kanguse, kannatlikkuse lühenemise, mälu hägususe. Mõnikord lihtsalt ei mäletagi hommikul millise vahetuse ajal siis ikkagi miskit toimus.

Kui aga lõpuks paadi liikuma saime, oli tunne ikka päris hea. Ilmselt meie elu üks kõige suursugusemaid seilamisi Suurel merel. Noid samu murduvaid laineid oli ikka ütlemata äge jälgida nende läbipaistvuses, aga samas tuhandetes erinevates sinistes toonides. Nende suurus pani ikka kohkuma. Ülesõit tõi veel mitu kõigemat. Kõige soolasem. Absoluutselt kõik, mis sai krigises ja krägises või kangestus. Kõige tuulisem. Kõige lõunapoolsemad koordinaadid. Kõige rohkem pritsimist. Istuda sai vaid ühes nurgas sprayhoodi all, mis jäi väljapoole splash zone’i. Ühes öövahetuses oli Anne magamiskotiga juba tunnikese kitsukuses istunud nii, et laine ei pritsinud kokpitti. Väsimus oli aga suur ja lõpuks otsustas ta siiski pehmes magamiskotis pikali visata. Otseloomulikult – kabuum, laine, kõik ligumärg. Serenadast sai Serena veepark. Hirmuspõnev. Pisut hirmus, aga ütlemata põnev.

Tunnetada aitab väike lühivideo, mille leiab SIIT!

Meid jäeti karantiinidokki terveks ööks, sest paate oli palju ja kõiki ei jõutud kontrollida. Eestist siia lennanud madrus Juuli-Annile saime lehvitada ja hüüda, kuid pardale ei tohtinud teda tuua. Õnneks saime järgmisel hommikul kõik dokumendid korda. Ainult üks pakk läätsesid võeti biosecurity poolt ära. Hiljem leidsime oma voodi alt ka ühe kookospähkli, mida kindlasti poleks tohtinud siia tuua. Nojah, mõtleme, kuidas sellest salaja lahti saada. 

Esimesed päevad Uus-Meremaal veetsime sadamas olulisemaid paaditöid tehes. Mootori hooldus, masti kontroll ja muu sarnane. Olgem ausad, mõned pudelid kvaliteetset veini sai ka joodud. Tegime pikad metsamatkad, mida oleme nii väga igatsenud. Õhtuti käisime restoranides. Viimati saime päris steiki Panamas. 

Me oleme ikka uskumatult õnnelikud, et Uus-Meremaal kohal. Loodus on erakordselt kaunis, inimesed sõbralikud, poes on laias valikus süüa ja asjad töötavad. 

Eelnenud Vaikne ookean jättis oma eksootikas kindlasti kustumatu mälestuse. Idüllilised asustamata palmisaared, miljon erinevat kalakest kõigis värvides korallide vahel. Soe ookeanivesi kus sulistada. Aga ühel hetkel muutuvad väikesed asjad väsitavaks. Kui poes pole ühtegi juustu. Kui lahtisi mune ostes teed koju jõudes neile hulpimise testi, et veenduda kas ikka kõlbab, sest sul pole aimugi kaua need letil päikse käes niimoodi seisnud on. Kui joogivett pead kummipaadiga kuskilt allikast tooma (kui seda üldse on saada). Kui kuskil pole võimalust ennast pikalt jooksva sooja vee all pesta. Kui tead, et hädaolukorras saad loota ainult endale. Tongal näiteks olevat olnud üks merepäästekaater, aga see läks katki. Päästemeeskond triivis 5 päeva ookeanil ja lõpuks päästeti kuskilt Fiji kõrvalt NZ jõududega. Uus-Meremaa tsiviliseeritus toob vahelduseks hea tuttavliku kindlustunde…