Paadiplats meile meeldis – palju ruumi paatide ümber, mis tagas mugavuse tööde tegemiseks, korralik wc-vannitoa-köögi infra paadis elamiseks, puidust trepp, mis viis paati ja mis peamine – luba ise tööd teha. Boonusena tutvusime toreda kohaliku paariga, kes elavad aastaringselt paadis ning kelle unistus on minna oma purjekal Vaikse ookeani saari avastama. Rääkisime neile meie kogemustest ja nad oli väga tänulikud. 

Eks paadipargis kohalolles selgus ka natuke negatiivseid külgi – pisut aeglane ja ebaselge kommunikatsioon, eriti vajalike sisseostetavate tööde hindade osas. Hinnapakkumine kippus tulema hiljem kui töö juba tehtud oli. Haha. Õnneks väga vastu näppe ei saanud. 

Esimese sammuna pesti paat survepesuriga. Teise sammuna tehti märglihv, mis oli üks nendest töödest, mida poleks ilmselt sisse ostnud kui oleks teadnud, mida see praktikas tähendab – õrna üsna kasutut silumist liivapaberiga. Kaks esimest sammu tehakse väidetavalt alati kindlas paigas sadamas ja nende endi töötajate poolt, et kokku koguda mereelu ja vana mürk. Praktikas see nii korrektne välja ei näinud.

Alates kolmandast sammust saime ise käed külge lüüa. Algas vanade karpide eemaldamine ja värvimiseelne kuivlihv. Saime töömeestelt nädalavahetuseks laenutada ekstsentrilise lihvmasina ja tolmuimeja. Kasutasime P80 pabereid ja kaabitsaid. See osa on alati füüsiliselt ja moraalselt kõige väljakutsuvam, aga samas kõige olulisem. Ajakulu pea kaks tööpäeva. 

Neljanda sammuna tuli teha korralik pesu. Kasutasime juhendis soovitatud vahendit ning harja. Ning seejärel korralik loputus. Ajakulu 3h.

Viienda sammuna sai asuda värvima. Esimese kihina kasutasime vana ja uut värvi omavahel siduvat primerit Carboline Chem Bar 3500 (pildil hall). Ajakulu ca 3h. Värvi jäi tündris natuke üle ja Karl äris selle maha kohalikule metall kalapaadile, kes meie igapäevast töö keskkonda paadipargis rikastasid valju Metallica, Rammsteini ning trummi ja bassiga. 

Kuuenda sammuna sai asuda mürkvärvi kihtideni. Kasutasime Carboline Sea Barrier 3000 värvi.  Plaanisime kolm kihti, aga teise kihi lõpuks tundus, et värvi kulub kuidagi märkimisväärselt vähe ning otsustasime endale igaksjuhuks osta märja värvikihi mõõtmise “tööriista” (vt pilti). Nimelt on värvide kasutusjuhendis mainitud kihi paksus ja nüüd õnnestus meil seda ka fikseerida. Nagu ikka, selgus, et oleme liiga hoolsalt siluvad värvijad ja tuleb julgemalt mökerdada. Nii sai meie täkk sel korral neli kihti mürkvärvi. Loodame sellega kodumaale tagasi seilata. Ajakulu 2-3h kihi kohta – suures pildis igal päeval üks kiht, sest värv tahab ca 8h kuivada enne uut kihti ja õhtul värvimine tähendas kohest kaste saabumist.

Seitsmenda sammuna liigutatakse paati toestavaid “käppasid” ja kõik hakkab otsast peale alates sammust kolm. 

Kaheksanda sammuna tõstetakse paat päev enne veeskamist rippuma, et teha parim, mis saab kiilu alusega. Kõik hakkab otsast peale sammust kolm, aga iga samm natuke lohakamalt, sest aega on vähe ja ka kiilu alune tahab saada vähemalt kaks kihti mürki peale. Viimane kiht sai peale kantud pool kuus hommikul 3h enne veeskamist.

Iga uus värvimine uuel ajahetkel tähendab uuesti hoolikat värvi segamist värvipütis. Uusi kummikindaid. Uusi kilekotte ümber värvialuste. Uusi rulle rullikutel. Uuesti tööriistade puhastamist lahustiga. Iga õhtu viid asjad mööda treppi paati, igal hommikul tarid jälle alla. Ja seda olenemata värvitava pinna suurusest. 

Oma esimestel pikematel ning suurema lainega ülesõitudel täheldasime, et mootori merevee jahtussüsteemi kipuvad sattuma pisikesed õhumullid, mis päevadega kogunevad ja lõpuks kasvavad nii pirakaks mulliks, et impeller jääb neile alla. Esimest korda suri niimoodi mootor välja juba Atlandi ookeani ületusel. Edaspidi, vältimaks õhumulli sattumist süsteemi, pidime iga kord enne mootori käivitamist seda õhutama. Kasutasime selleks kõige kõrgemat osa, milleks oli merevee filtrilt kaane maha keeramine. Kriitilises olukorras olnuks see üsna totter ja kohmakas tegevus. Kui paat väljas, saime paigaldada sissevõtule kuulkraani nii nagu “majaveel” juba on. Nüüd saame pikemaks purjetamiseks kraani lihtsalt sulgeda ja õhumullid saavad oma tantse mujal tantsida. 

See ei olnud aga nii lihtne, et lähed ostad jupid ja kõik. Kuulkraani kuuski toodetakse standardmõõtudes – kas 32mm või 38mm voolikule. Serenada sissetulev merevee toru on aga 35mm välisdiameetriga, merevee filtri sissevõtt aga 32mm. Senimaani kasutasime lihtsalt 35mm sisediameetriga voolikut ja filtri poolel ohtral toruteipi. 

Uueks kraaniks tähendas see aga, et üks kuusk tuli teha custom made. Eestis tegi meile Hydroscand sellise lahenduse majaveele kohapeal pressides, siin treis töömees töökojas meile jupi. Jupp valmis, tegime vana hea “fairy” testi kogu kuulkraanile. Mida see tähendab? Kannad seebivahu liitekohtale, katad ühe otsa õhukindlalt käega kinni ja samal ajal teiselt poolt puhud. Kui kusagilt mullitab – on jama, kui ei, siis järgmine test on juba siis kui tagasi meres. 

Kui juba kuival olime, kontrollisime ja puhastasime ka oma “majavee” kuulkraani. Sinna oli kogunenud üsna märgatav hulk soolajääke. “Fairy” test ja tagasi külge. Allpool veeliini kasutame vähemalt kahte toruklambrit – ühte laia ja teist peenemat. Kui kuusele mahub, lisame neid isegi rohkem. Eks ikka selleks, et kindlamini pinnal püsida.

Varasemalt Eestis purjetades ei ole me olnud suured ankurdajad. Pigem võistluspurjetajad sadamast sadamasse. Eestis vist on ankurdamiskultuur ka alles hoogu kogumas või võib-olla polegi niivõrd vajalik kui meil on nii toredad väikesadamad oma turvalise kai ja sooja saunaga.

Viimase aasta jooksul olime sadamas Panamas, siis Tahitil ja nüüd Uus-Meremaal. Võib-olla oleks tiheminigi, kasvõi selleks, veepaake täita, aga selline infra lihtsalt siinkandis puudub. Kõikjal ankurdatakse. 

Ankruketti on meil 60m, mida sügavamates vetes jääb isegi väheks. Oleme ankrupaikasid pidanud teadlikult valima vastavalt keti pikkusele. Eks eelistame alati madalamat paika ka juba seepärast, et meil on manuaalne ankruvints. Näiteks Markiidel vist oli madalaim laht umbes 12-15m. Öeldakse, et 5x sügavust on hea turvaline. Osades kohtades pidime leppima 3-4x sügavusega, aga lubasime seda endale vaid rahulikes oludes. Me oleme küll teras, aga narr oleks kellelegi teisele otsa triivida. 

Nii on kasulik kui kett on markeeritud, et oleks teada, mitu meetrit juba vees on. Oleme värvinud iga 10m tagant 1m pikkuse värvikihi. Värv kipub kuluma. Viimati tegime seda Eestis. Nüüd siin paadipargis. Kasutasime sel korral spreivärve. 

Kui paat väljas, siis võtsime lahti ka oma sõukruvi ja otsalõikuri. Peamiseks eesmärgiks nende puhastamine karpidest. Kõige tõhusamaks puhastusmeetodiks osutus vesilihv ja väiksemate detailide puhul vastav akutrelli otsik. 

Seni olime oma sõukruvi ainult vahatanud enne vette panekut, kuid kohalikes imesuure valikuga paadipoodides ringi vaadates, silmasime müügil NZ toodet Propspeed. Kõik kohalikud on seda toodet väga kiitnud, paadipargis kõigil peale kantud ja nii otsustasime meiegi sellele võimaluse anda. See on nagu mürkvärv, aga mõeldud sõukruvidele. Tehnoloogia on justkui libeda limakihi tekitamine, mille külge elukad siis ei suuda end sättida. 

Tegemist on üsna “tundliku” tootega. Just pealekandmise tingimuste osas. Keemiakihtide vahel on 27 kraadi juures aega vaid 3-5 minutit, et alustada järgmisega. 

Kihid:

1. Propclean – valmis niisutatud lapp pinna puhastamiseks lihvimisjääkidest, rasvast jms.
2. Propprep – valmis niisutatud lapp pinna ette valmistamiseks primerile. Koheselt tuleb ka kuiva lapiga üle teha. 
3. Kaks kihti primerit – kahekomponente, korrosiooni vastane. Protseduur tekitab hea nakkepinna järgmisele kihile. 
4. Clear coat – läbipaistev libe pind. Kui eelmine kiht on puutekuiv, siis tuleb see kohe peale kada. 

Paneme endale esimese korra hindeks 4-. Ilmselt oleksime võinud teha seda rohkem hommiku või õhtupoole, et ilm olnuks pisut jahedam ja kihtide vahe nõks pikem. Hetkel jäi osadesse kohtadesse ebaühtlusi. Ühtlasi, rull millega alustasime ei olnud väga hea. Järgmisel korral prooviksime väiksemat rulli. Suhteliselt pingeline töö, aga eks sedasorti ärevus tekib ka kogemuse puudumisest.

Sarnase tootega katsime ka oma kiiruse-ja sügavuseanduri. Kellel rohkem huvi lugeda, siis Foulfree on toote nimi. 

Eks aeg näitab kui palju, ja kas üldse, need tooted aitavad. Kodumaalt jõudsime üle-eelmisel aastal Amsterdamini, kus juba tuli esimest korda kiirusandurit karpidest puhastada. Miks meile meeldib teada oma paadi kiirust vee suhtes lisaks GPS kiirusele? Nimelt aitab see meie targal B&G ajul arvutada hoovust ning selle suunda, mis meil omakorda aitab paremini mõista meid ümbritsevat suurt pilti.

Serenada vöör kipub aegajalt ankrut sisse pannes või välja võttes kolksu saama ja nii kulub värv ja tekib rooste. Rooste on metallpaadi suur vaenlane. Ka vööri on kindlasti lihtsam putitada kaldal, eriti selle veeliini.

Tööde sammud:

1. Karl teeb vajaliku lihvimise relakaga. Puhastus.
2. Roostemuunduri kasutamine. Ootamine.
3. Kahekomponente metallvärvi primer. Ootamine. 
4. Metallvärv vastavalt asukohale, kas valge, roheline või punane. 

Anood on nõrgem metall, mis elektrivoolu olemasolul vees söövub enne kui Serenada metallkere. Kere küljes olevad anoodid olid meil täiesti kenasti säilinud, tegelikult ka roolilehel, aga kuna nad on juba uuena pisemad, siis otsustasime nad ikkagi ära vahetada. Oleme Serenadal hoidnud vanakooli anoodide lahendust – külge keevitamist. Täna tehakse juba ka polditavaid optsioone, aga osad inimesed arvavad, et nendega väheneb elektriline ühendus. Ei tea. Me oleme jäänud hetkel vanakooli juurde, aga kahjuks ise keevitada ei oska. Poltimise eelis oleks ka see, et neid saaks vajadusel vees vahetada. 

Anoode ei saa keevitada enne värvimist, sest nende alt ei ole siis võimalik värvida. Keevitajaid on erinevaid ja ka samal keevitajal erineva kvaliteediga tööd. Väga kurb on oma viite kihti värvi näha pärast sisseostevat tööd sellisena (vt pilte). Egas midagi, puhastame ära ja paneme mõned värvikihid lisaks anoodide ümber. 

Pesime roosteplekkide eemaldajaga kogu Serenada poordi. Nii silmipimestavalt hele pole ta ikka ammu olnud. Tellisime viimaks ometi ära meie oma disainiga paadikleepsu, mis oli töödelistis juba Tenerifel 2022 november. Lasime kohalikul töömehel sirgeks painutada kaks meie reelinguposti, mis Panama kanalis sai põntsu ning teha meie diisli küttekeha exhaustile kereläbiviigi. Nimelt on meil kogu küttesüsteemid jupid pardal, aga pole neid veel installeerinud. Soojast polegi niivõrd osanud puudust tunda. Küll aga osades kohtades sellest, et miski niiskuse vastu võitleks. 

Anname ülevaate ka oma kuludest. Võib-olla on mõnel järgmisel purjetajal nendest kasu. Uus-Meremaal paadi putitamise suur pluss on see, et välismaa paatidele on siin maksusoodustus 15%. 

Sisse- ja väljatõste voucheriga 120€ (klassikaliselt 240€)
Koht paadipargis 364€ (13 päeva)
Konsultatsioon värvispetsialistiga 29€
Survepesu 112€
Märglihv 78€
ChemBar 3500 primer 10L 188€
Anoodid + paigaldus 256€
Uus kuulkraan + treiminie + uus voolik 200€
Kereläbiviik+reelingupostid 160€
Sea Barrier 3000 mürkvärv 20L  535€
Sõukruvi ja kiirus-ning sügavusanduri keemia 142€
Ankruketi spreid 63€
Värvimisvahendid, lahustid, pesuvahendid, ankruvintsi määre (tagavaraks ka) 315€
Kleepsud (nimi paadile ja jullale, tuulerooli lehe uus kujundus, ohutuse omad, kontaktid jms) 180€
KOKKU: 2742€

Üks suur-suur töö, mis meid Uus-Meremaal veel ees ootab on masti putitamine. Sealse paadipargi rigger ei tekitanud meis üleliigselt usaldust ja tänaseks oleme käinud juba järgmiste spetsialistide juures diagnoosi saamas. Nendepoolne väga tugev soovitus oli vahetada kõik vandid, osad asendada jämedamatega. Vantide ehk metallist trosside elueaks hindavad siinsed asjatundjad 10a või pallitiiru. Meie omad on ca 30a ja 2.5 pallitiiru. Teekonnal on meil neid järgi andnud neli tükki, aga oleme õigeaegselt täheldanud ja saanud reageerida. Halvemal juhul võib niimoodi masti kaotada. Kuna ees ootab rohkem meremiile kui tänaseks sõidetud, kusjuures kolm ookeaniületust, oleme otsustanud selle turvalisusele suunatud, kuid materiaalselt kalli investeeringu teha. Sellise töö hind on ca 6500€. Ehk et ikka ja jälle, kui sul on mahti, anna meile hoogu. Kõige rõõmsam ja lõbusam Serenada toetamise viis on kui tuled meile külla ja panustad oma paadis veedetud ööga ka pisut paadifondi. Aga on ka teisi võimalusi – soetada paadikraami või teha ühekordne toetus Serenada paadifondi. SIIT!

Täname kõiki, kes meile juba hoogu on andnud!

Esimesed meremiilid tagasi vees olid megad. Millise kergusega meie vana daam lendles. Raske töö tasus end kindlasti ära!