Pärast kuute nädalat merel ankurdasime Nuku Hival, Taiohae lahes. Taiohae laht on purjetajate seas populaarne paik. Kummipaatidele mõeldud sadamasilda kutsutakse küll purjetajate foorumites “national disgrace”, aga pärast pikka ookeanisõitu sobib kõik. Sadamas tervitas meid Kevin – ameeriklane, kes kunagi meile sarnaselt sinna purjetas, leidis aga armastuse ning nüüd peab Nuku Hiva Yacht Service’t.  Tema abiga saime kohalikult külamehelt keevitusega abi ning ära pestud kuue nädala pesu. Kusjuures masinatäis koos katuse all kuivatamisega maksis ca 20€. Kuivatamine võttis kõrge õhuniiskuse tõttu küll kolm päeva ja vist päris kuivaks ei saanudki.

Nuku Hival külastasime lisaks Taiohaele ka kõrvallahte Daniels Bay-d. Seda kahel põhjusel – sealt saab alguse ilus matkarada Vaipo koseni, mis on Polüneesia kõrgeim (350m). Teisalt on see veemagestajata purjetajatele üks kahest kohast saarel, kust saab joodavat magevett. Matka alustasime ühel varahommikul enne põrgukuumuse saabumist. Õhuniiskus ja temperatuur olid Markiidel niivõrd kõrged, et ainuüksi arvuti taga trükkimisest hakkas keha higistama. Kusjuures, ametlikult on neil siin talv. Enne matkale asumist saime kohaliku käest kaks hoiatust – matka esimesel poolel on palju palmipuid ja tuleb jälgida, et kookospähel pähe ei kuku. Teisena hoiatati langevate kivide eest kose juures kuna mitu päeva oli just sadanud. Matk oli mitmekülgne ja ahhetama panev. Jalad said korralikult märjaks ja mudaseks, sest mitu korda tuli ületada jõge. Kose juures sai võetud üks korralik mudavann. Tavapäraselt on seal vesi selgem, aga vihm oli kõik muda üles keerutanud.

Saarestiku suursponsor oleks justkui Toyota, sest 90% autodest on kastiga Hiluxid. Kusjuures üsna uued ja väga korrektselt läikivad. Olenemata sellest, et kaste on palju, siis nii nagu Eestimaa väikesaartel neis aegajalt ikka sõidetakse, siis siin on see keelatud. Oluline on aga mainida, et mööda teid saarte kõikidesse küladesse ei saa. Tihti avanes vaatepilt, kus hüti kõrval katuse all olid kõrvuti väike mootorpaat ja auto – kuhu ei saa ühega, saab teisega. Samas, peab ütlema, et vaatamata sellele, et Prantsuse polüneeslased on läbi ajaloo tuntud kui mererahvas ja eriti oma looduslike navigeerimisoskuste poolest, oli kohalik pilt üsna merekauge. Jah, oli kalamehi. Kooli kehalise kasvatuse tunde tundus sisustavat sõudmine. Aga mitte ühtegi kohalikku purje – ei väikest, ega suurt. Ja samas – millised looduslikud tingimused!

Nuku Hivalt seilasime edasi Fatu Hivale. Seal elas kunagi koos oma naisega Norra antropoloog ning seikeja Thor Heyerdhal. Ta triiv-seilas 1947 aatal Kon-Tiki parvel Lõuna-Ameerikast Prantsuse polüneesiasse, Raroia atollile. Tema seiklused on meid mõlemat läbi elu inspireerinud. Fatu Hiva ankrupaik oli seni meie vaieldamatult ilusaim ja imposantseim. Hanavave külas matkasime taas koseni, kus seekord saime päriselt üle kaheksa nädala ühe korraliku magevee vanni. Vann oli muidugi hingematvasse ilusse maetud. Käisime ka teiste purjetajatega ühe kohaliku pere juures õhtust söömas, kust pakiti toit kaasa ka veel järgmiseks päevaks. Kohalike (külalis)lahkus oli üldse piiritu. Mangot ja pomelot sai küsides kõigilt rohkem kui soovid. Fatu Hival leidsime mehe, kes meile matšeetega kookospähkli metsa all lahti tegi. Hiva Oal mehe, kes meile kala tõi. Ua Poul mehe, kes suvikõrvitsaid ja kurke kasvatas ning meilegi mõne müüs. Enamus suhtlust toimub prantsuse-inglise ja kehakeele segus. Kõik teretavad teineteist ja naeratavad teineteisele. On tunne, et oled hoitud.

Järgmine peatuspaik oli meie jaoks Hiva Oal, Hanaiapa külas – ilusaimas, kus Markii saarestikus viibisime. Seal polnud poodi, pangaautomaati ega miskitmuud linna moodi, kuid see oli värvikirevas õieehteis. Üheks päevaks rentisime kohalikult perelt auto ning sõitsime saare pealinna Atuonasse. Saarel veetsid märkimisväärse osa oma elust ka maalikunstnik Paul Gaugin, kes kusjuures väidetavalt aitas ka Panama kanalit ehitada ning Belgia muusik Jacques Brel, kes sarnaselt meile saabus saarele purjekal. Neile on pealinnas pühendatud väike majamuuseum ning mõlemad puhkavad saarel oma viimset und. Polüneesias on väga levinud ka Tikid – pool mehe, pool jumala sarnased kivikujud. Kõige varasemad neist on pärit 13 sajandist. Neil on spirituaalne ja müstiline tähendus. Külastasime neist mitmeid, kuid meeldejäävaim ilmselt õnnelik tiki, kes naeratas. Tavapäraselt nad kõik tõsised ja mõjuvad aukartust äratavalt. 

Saarestikule pani meie jaoks punkti Ua Pou. Seda kirjeldab päikse poolt ära kõrvetatud kuivus – justkui siili okkaline maastik. Meile tähendas Ua Pou natuke rohkem nö kodus olemist ja paaditöid enne järjekordset ülesõitu. Igapäevaseks lemmikuks kujunes üllatavalt ühes armsas kohvikus vaniljejäätis ja espresso.