Kanali läbimist alustasime ühel varahommikul poole nelja ajal. Iga detail on bürokraatia tipptasemini läbi mõeldud ja raha küsitakse samuti igal sammul. Läbimiseks peab pardal olema neli otsade eest vastutavat inimest, kapten ja kohalik advisor. Kuna olime parasjagu kolmekesi, siis tulid meile otsade peale appi eelpool mainitud endised piloodid. Kui inimesi ise ei leia, on võimalik ka palgata ”professionaalsed” otsatüübi, kelle eest peab tasuma 125 dollarit/inimene, kuid kes ei pruugi olla üldsegi mitte osavad. Samamoodi on vajalik rentida suured vendrid ja neli teatud pikkuse ja jämedusega otsa. 

Advisor tuleb ja lahkub pardalt teise paadiga. Roy oli meile sõnad peale lugenud, et tema eest tuleb hästi hoolt kanda. Tal peab olema kindlasti kinnise korgiga pudelivesi. Talle tuleb pakkuda teed ja kohvi ning süüa. Kui süüa ei paku, on tal õigus tellida see endale paati ning selle kohale toomine maksab jällegi sadu dollareid. Meie advisor oli noor – nii vanuselt kui ka oma ametis, temast kiirgus ebakindlust ning ta oli väga valiv. Pakkudes talle erinevaid variante jookideks, saime vaid vastuseks “I will tell you what I want and when!” Olgu. Kui olime juba pool päeva kanalit läbinud, siis uuris ta, et kas meie tiigipuust pinkidele oleks võimalik ka padjad saada, sest ”noh, istuda on ju ebamugav.” Padjad olid meil aga parasjagu seotud päiksepaneelide kaitseks, sest lüüsides visatakse kõrgelt raskusega otsad, mis võivad lõhkuda kergesti purunevaid paikasid. Andsime talle siis väikse padja, mis tavaliselt hoopis meie päid hoiab. Oma põhiülesandega – lüüsides kapteni juhendamine – aga ta väga hakkama ei saanud. Ta instruktsioonid olid segased ja mitmeti mõistetavad, mis viisid isegi korra ebameeldiva füüsilise kontaktini, ühe vendri lõhkumiseni ning ühe reelinguposti kõveraks minemiseni. Ühes lüüsis otsustas ta meie seotud sõlmesid paranda. Küll aga kahjuks valeks ning pidime ta töö ikka ise üle tegema.

Suures pildis oli kanali läbimine ikkagi põnev ja erakordne kogemus. Kanal koosneb kolmest lüüsikompleksist, mida ühendab merepinnast 26m kõrgemal suur Gatuni tehisjärv. Mõlemi ookeani veetase on sama, kuid lüüse on vaja, et tõsta paat järveni ja siis uuesti alla. Esimeste lüüside läbimiseks olime seotud parve kahe teise purjekaga, kuid kahes viimases olime poordis ühel kanali tuuripraamil. Jah, kanali saab läbida ka ekskursioonina ning lüüside juurde on ehitatud ka turismikeskused, kus sadu inimesi ostab pileti, et jälgida paatide läbimist. Praam oli täis Ameerika pensionielaisi kruiisituriste, kes läbisegi pommitasid meid sadade küsimustega. Kust tuleme? Kuhu läheme? Kas tõesti olete kogu tee purjetanud? Kui kaua olete seilanud? Kus see Eesti ikkagi asub? Olime järjekordne vaatamisväärsus nende suurel kruiisil. Irooniline oli ka see, et noormehed, kes praamil töötasid ja pidid meie otsad vastu võtma, ei saanud kordagi scrollimise kõrvalt õigeaegselt tööpostile, mistõttu tegid nende töö ära samad turistid. See oli neile paras väljakutse, kuna põlvedes polnud nõtkust kummardamiseks ja käedki ei tahtnud enam koostööd teha. Saime aga üheskoos alati hakkama!